Arheoloogiamälestised

Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht.

Arheoloogiamälestiseks võivad olla muinas-, kesk- ja uusaegsed elupaigad, kultusekohad, matmispaigad, maaharimise ja tööndusega seotud kohad, laevahuku kohad, muud inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, inimese valmistatud asjad või inimtegevust kirjeldavad elus ja eluta looduse jäänused nii maa peal, maa sees kui ka vee all, samuti nendega seotud ümbrus. Arheoloogiamälestisi on Kultuurimälestiste riiklikus registris üle 6700, kuid lisaks neile leidub arheoloogiapärandit mujalgi: keskajal alguse saanud linnades, alevites ja alevikes, mõisates, kirikutes, kivilinnustes jm.

Kindlasti pole aga kogu Eesti arheoloogiapärand veel avastatud: arheoloogiateaduse arenedes õpitakse nägema seni märkamatuks jäänud muistiseid, väga palju leitakse uusi muistiseid ka hobiotsijate poolt ning tänu õnnelikule juhusele.

Vaata lisaks:

 

Milline on meie arheoloogiapärand?

Mineviku ühiskondade ainelisest ja vaimsest kultuurist on tänaseni säilinud vaid katked, kuid inimtegevusega seotud paiku tähelepanelikult uurides on võimalik tundma õppida minevikus elanud inimest, tema eluviise, kombeid, tavasid ja uskumusi, teda ümbritsenud ja mõjutanud keskkonda. Kõige üldisemalt jagatakse arheoloogiapärandit arheoloogilisteks leidudeks ja kinnismuististeks.

Arheoloogilised leiud

Arheoloogilised leiud on artefaktid ehk esemed – tööriistad, anumad, ehted, relvad jne, mille loojaks, muutjaks ning kasutajaks on inimene, ja ökofaktid ehk orgaanilised ja keskkonnalised jäänused, mis annavad teavet inimtegevuse kohta. Maastikult võib välja tulla inimese poolt lihtsalt ära kaotatud asju, mida arheoloogiateaduses nimetatakse juhuleidudeks, kuid üldjuhul viitavad arte- ja ökofaktid nende leiukohas olevale kinnismuistisele. Varasemas kirjanduses nimetati arheoloogilisi leide irdmuististeks.

Kinnismuistised

Arheoloogilise uurimise jaoks on kõige olulisem tuvastada ja tunda irdmuististe leiukonteksti – kinnismuistiseid. Need on inimtegevuse käigus tekkinud objektid maastikul, mis on säilinud oma algsel kohal. Tegemist on paikadega, kus on koos esemed, inimtegevuse mõjul tekkinud pinnasestruktuurid, ehituskonstruktsioonide jäänused, orgaanilised ja keskkonnalised jäätmed, mis kõik kokku moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.

Otsi arheoloogiaga seotud mõisteid ja termineid Arheoloogia terminibaasist!

 

 

Millistel tingimustel tunnistatakse objekt arheoloogiamälestiseks?

Muistise arheoloogiamälestiseks tunnistamisel on otsustava tähtsusega selles sisalduva teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus ning vanus. Neist ühtegi pole võimalik päris täpselt hinnata ilma muistist läbi uurimata, samas tähendab iga uurimine muistise kahjustamist. Seades esmaseks arheoloogiapärandi säilimise, tunnistatakse muistis mälestiseks piiratud teabe alusel, väikesemahuliste eeluuringute põhjal.

 Arheoloogiamälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on:

  • vanus ja asukoht;
  • teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus;
  • silmapaistvus ja erilisus;
  • funktsiooni järjepidevus;
  • säilitatavus;
  • osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust.

Mälestiseks tunnistamine ja mälestiseks olemise lõpetamine toimub vastavalt muinsuskaitseseadusele. Riikliku kaitse eeldustest vaata lähemalt kultuuriministri määrusest.

Muistise vastavust mälestise tunnustele hindab lisaks objektil eeluuringuid teinud arheoloogile ka Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu.

Kontakt:

 

Olulised viited

Arheoloogiateadus

Muud viited

Arheoloogiapärandi kaitse korraldus naabermaades

Arheoloogia organisatsioonid