Sa oled siin

Kirstumüüjaist suurärimeesteks

 

"Kirstumüüjaist suurärimeesteks" 

Autor: Artur Ümar

Ilmunud: "Muinsuskaitse aastaraamat 2017" lk 12-15.

  • Vana-Lõuna 39, Tallinn
  • Muinsuskaitse eritingimused: Eensalu & Pihel OÜ
  • Projekteerijad: OÜ HG Arhitektuur, Arhitekt11 OÜ
  • Ehitaja: Nordecon AS
  • Muinsuskaitseline järelevalve: EKS Invest OÜ
  • Tellija: Lutheri Ärimaja OÜ

 

Kui spekuleerida, kes võiks olla läbi aegade edukaim Eesti ettevõtja, siis ilmselt oleks see perekond Lutherid. Kuid ega nendegi impeerium ei sündinud lihtsalt või üleöö! Pigem tegeleti väga paljude äridega, enne kui saabus tõeline edu.

1742. aastast alates, mil Georg Christian Luther (1717–1800) rajas Tallinna kaubandusettevõtte, tegeleti nii soola ja lina müügiga, puidu ekspordi ja impordiga kui ka puidust ehitusmaterjali tootmisega. 1877. aastat peetakse Eesti mehaanilise puutööstuse aktsiaseltsi A. M. Luther asutamise aastaks.

Christian Wilhelm Luther (1774–1841) õppis puidutehnoloogiat Ameerikas, kust tõi kaasa vineerist painutatud põhjaga tooli mudeli, mida hakati Lutheri vabrikus massiliselt tootma. Carl Wilhelm Luther (1859–1903) sai tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest suundadest. Huvi uute mehhaniseeritud puidutöövõtete vastu viis nende perefirma 1880. aastate keskpaigas murranguliste uuenduste juurutamisele vineeri tootmise tehnoloogias.

1885. aastal alustas tisleritöökoda esimesena Venemaal ja ühena esimestest maailmas liitvineeri tootmist. 1887. aastal loobus C. Luther osalusest Makarowi-Lutheri saeveskis ja puuhoovis ning pühendus vineeri tehnoloogia mööblitootmise arendamisele. 1898. aastal muudeti käitis Lutheri perekonna aktsiaseltsiks ja aastatel 1898–1920 kandis see nime AS A. M. Luther (lühendatult Luterma). 1914. aastal oli vabrikus 2000 töölist.

Esimese maailmasõja ajal pidi Luterma transpordiprobleemide ja turgude ebastabiilisuse tõttu tootmist korduvalt piirama või selle isegi seiskama. 1918. aasta detsembris vabrik suleti. Tootmist alustati uuesti 1919. aasta aprillis, pärast poliitilise olukorra stabiliseerumist. Kohe korraldas Luther uute sarjade tarbeks odava mööbli kujundusvõistluse, mis taas osutus õigeks otsuseks.

1920. aastal otsustasid aktsionärid rajada uue firma Eesti mehaanilise puutööstuse aktsiaselts A. M. Luther. Vabriku sisseseade uuendati, aastatel 1925–1927 võeti kasutusele kuus uut vineeritootmispinki. Suur osa vineerplaatidest kasutati kastiplaatide ja toolipõhjade valmistamiseks, suurenes lennukivineeri tootmine. Samuti läks vineer rongikupeede sisustamiseks. Toodeti ka mööblit. Toodang turustati peamiselt Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias. Teise maailmasõja alguses ettevõte natsionaliseeriti ning sõjapäevil toodeti seal venelaste lennukitele vineerist lennukitiibasid ja muid detaile. Pärnu mnt kartongivabrik likvideeriti, et laiendada mööbliosakonda; vabrik reorganiseeriti vastavalt sõjatööstuse vajadustele. Enamik Lutheri tehase vabrikuhooneid hävis Teises maailmasõjas. Pärast sõda käitis taastati, ehitati juurde puitlaastplaadi- ja kattevineeritsehh.

Innovatiivsus

Lutheri vineeri- ja mööblivabriku tegevus langes kokku modernistliku arhitektuuri ja disaini ajastuga, mille ülesandeks oli pakkuda odavaid, standardiseeritud, paindlikke tooteid, mis võimaldaksid väikeseid eluruume vabalt kujundada. Selleks oli vaja tüüpdisaine, lihtsaid elemente. Luther oli eelisolukorras – tänu lääne kontaktidele tundis ta modernismi. Varasema masstootmise kogemuse kaudu teadis täpselt, kuidas tegutseda. Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga.

Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele. Luteri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhjad, ostsid tollased mööbli suurtootjad nagu Thonet jne. Edu avasid ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897. aastal Londoni ettevõte Venesta (vineer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Põnevalt on esimesest veekindlast vineeriliimist, võimalusest, et vineeri hakatigi esimesena maailmas tootma just Lutheri mööblivabrikus jne, kirjutanud Jüri Kermik oma Lutheri mööblivabriku uurimuses.

Lutheri masinasaal

Uus tehasehoone rajati praeguse Vana-Lõuna tänava (vanema nimega „Võlla minejate teeˮ, kuna tänava otsas asus linna võllas) äärde 1912. aastal. Varem seisis tehase kõrval 1905. aastal valminud maailmakuulus Lutherhalle või Lutheri rahvamaja. Masinasaali arhitektuurse lahenduse projekteerisid tuntud Peterburi arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr. Nende projekteeritud on lisaks ka näiteks Lutheri villa (praegune „Õnnepaleeˮ) ja Eesti Draamateater. Mööblivabriku konstruktsioonid joonistati samuti Peterburis, ettevõttes nimega Virš & Gerzberg.

Oma olemuselt oli tegu täiesti tavalise tootmistsehhiga, milles seisid spoonimismasinad. Arhitektuurselt lahenduselt on samas tegemist juugendi tippsaavutusega. Konstruktsiooniajaloo seisukohalt väärtuslik juugendlik raudbetoontarind on ainulaadne. Nii suuremahuline raudbetoonist konstruktsioon on märkimisväärne nii ehitusteaduslikus kui ka tehnilises mõttes. Valguslatern, mida betoonist fermistik kannab, on oma pinnalt üks suurimaid Baltikumis praegu, rääkimata 20. sajandi algusest. Kolmelöövilise ruumi kõrgus oli veidi alla 20 meetri ning hoone pikkuseks peaaegu 150 meetrit. Hiiglaslikku tööstushoonet, mis oli sisustatud masinatega, käitas jõujaam, mis asub sisehoovis (nüüd korteriteks rekonstrueeritud).

Pärast Eesti taasiseseisvumist on hoonesse planeeritud kõiksuguseid asutusi alates ühiselamust, turuhoonest, spordihallist ning lõpetades ujula ja jäähalliga. Kuna plaanid jäid vaid paberile, siis seisid Lutheri mööblivabriku ruumid viimased paar aastakümmet tühjalt ning pidid taluma nii metallivaraste kui ka vandaalide laastavat mõju. Et endine omanik hoone eest ei hoolitsenud, kukkusid klombitud paekivist tugipiilarid tänavale, katus sadas läbi, aknaid praktiliselt ees polnud. Seis oli katastroofiline ning tundus umbes sama lootusetu nagu praegu Patarei merekindluse puhul. Inspekteerides tuli tähelepanelikult vaadata, kuhu astud ning mille all käid, kuna oht oli läbi lae kukkuda või millegagi pähe saada. Varem oli parklaks rekonstrueeritud masinasaali idapoolne ots, mis oli tagantjärele tunnistades muinsuskaitse suur viga. Samas tuleb tänada 2008. aastal lahvatanud kriisi, mis päästis ilmselt olukorrast, et kogu hoone oleks kompromissi korras „kordaˮ tehtud, kuna olukord oli tõesti halb.

Baltikumi uhkeimaks ärihooneks

Kahtlemata inspireeris masinasaali kolmelööviline tühi ruum kõiki, kel õnnestus toona seda näha. Siinkirjutaja käisin seal pidevalt erinevaid ideid arutamas. Tuleb tunnistada, et ruumi mõju oli nii võimas, et ükskõik, mis sinna sisse oleks tehtud, oleks ta kujunenud ikooniks. Irooniana tuleb märkida, et ka parkla hoone teises otsas mõjub võimsalt. Kahjuks aga ei kasuta ta ära avarust, mis on masinasaali põhiliseks väärtuseks. Millalgi märkas või sattus masinasaali suure visiooniga Ramon Rask. Temaga kohtudes oli esmakordselt tunne, et projektist võib asja saada.

Plaan oli konkreetne, lihtne – kujundada masinasaal vastavalt muinsuskaitse nõuetele ärihooneks. Seejuures lepiti kokku peamised parameetrid muinsuskaitses, mitte ei hakatud kohe midagi joonestama, nagu varasemalt oli praktiseeritud. Ilmselt tänu sellisele lähenemisele läks projekteerimise faas libedalt. Vaidlused käisid vaid põranda ning mõninga vahetasapinna ulatuse ja asukoha osas. Samuti tehnokorruse (ca 1,8 meetri kõrgune masinasaali alune ruum, milles algselt asusuid rihmvõllid ning teised seadmed, mis käitasid saalis asuvaid spoonimismasinaid) kandetarindi osas, kui palju sellest säilitada, kuidas eksponeerida jne. Kui projekti kaustale laskus kooskõlastuse tempel, algas samal sekundil ka töö – graafik oli meeletu, plaan oli aastaga hoone valmis ehitada! Etteruttavalt võib juba öelda, et Nordecon seda kuidagi suutis.

Kohe algasid ka probleemid, kuna avati konstruktsioone ning selgus, et olukord on halvem kui arvati – nagu ikka… Kõige jahmatavam oli olukord keldris. Kandepostid, mis kõik tuli säilitada koos vööga, mis neid sidus, polnud tegelikult sarrusega seotud. Seetõttu muutus konstruktiivse projekti osa, muutus ka sisekujundus ja kogu olukord keldris. Enne ehitust polnud märgatud ka olukorda, kus peaaegu kõik välisfassaadi postid olid erinevad, seda nii seest kui ka väljast. Väljas oli kasutatud eri tooni paekivi ja ka klompimistehnika varieerus, sees oli aga lugu veel hullem, peaaegu iga post oli eri materjalist (see selgus pärast krohvi eemaldamist). Siis tundus olukord katastroofiline, praegu võib öelda, et tulemus on mitmekesine heas mõttes – leidub poste halja paekivina, krohvituna, punasest klinkertellisest ning telliseimitatsioonist ja betoonist.

Tulemus on nii loomulik, et kuus kuud samas ruumis töötanud Äripäeva kontori inimesed imestasid, kui ma ekskursiooni tehes sellele tähelepanu juhtisin. Siinkirjutaja suurim hirm oli seotud ajaloolise betoontarindiga, selle toneerimisega. Kuna palju oli varasemaid kahjustusi, tuli seda injekteerida, lappida, parandada jne. Tulemus seekord õnnestus, erinevalt parklahoonest. Pisiprobleeme jagus, kuid kuna kõik ülejäänu oli varem kokku lepitud, laabus iganädalane objektikoosolek suuremate probleemideta. Minu meelest võiks olukorra kõige paremini kokku võtta Hanno Grossschmidti sõnadega: „Aga vahet ei ole, kas projektil on osalisi kaks või kakskümmend. Tuleb lihtsalt täita kokkuleppeid ja pidada protokolli, et meelest ära ei läheks. Kui on eriarvamused, siis need pole õiged ega valed, vaid on erinevad huvid, mis on täitsa normaalne ja kõik võivad ka eksida, isegi arhitekt. Tavaliselt aitab kaine argumenteerimine. Aga tõsi on ka see, et kui klappi, usaldust või koostöösoovi ei ole, siis argumenteeri palju tahad, tulemust ei tule.ˮ Meil oli klapp ja kõik toimiski! Tagantjärele võib kiita omanikku, sest harva näeb arendajaid, keda põrandapinna asemel huvitab rohkem ruumi esteetika, materjalikäsitlus ja kvaliteet. Kes paneb interjööri 3000 m² vineeri, ehitab Baltikumi suurima klaaslae või kujundab ruume samas Lutheri tehases toodetud mööbliga? Minge vaadake, objekt asub Vana-Lõuna 39. Garanteerin „Suu jääb lahtiˮ-efekti!