Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja.
Ehitismälestiseks võivad olla arhitektuurse väärtusega elamud, avalikud hooned, tööstus- ja sakraalehitised, maa-arhitektuur, samuti poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste või silmapaistvate isikutega seotud ehitised, teaduse ja tehnika arengut või asustuse kujunemislugu kajastavad ehitised.
Millised on meie ehitismälestised?
Eestis on ehitismälestisena kaitse alla võetud üle 5200 ehitise.
Ehitismälestised on väga eriilmelised ja nad peegeldavad Eesti ajaloo erinevaid tahke. Üle 2000 ehitismälestise asub mõisakompleksides (mõisahäärberid, abihooned, pargid, piirdemüürid), samuti on kaitse all paljud ajaloolise ja arhitektuurse väärtusega sakraalhooned (kirikud, kabelid, tsässonad), haldushooned (vallamajad, raekojad), õppehooned, kindlused ja linnakindlustused, erinevate elamute näited arhailistest rehielamutest esinduslike kortermajadeni.
Kõik väärtuslikud ehitised ei ole riiklikud mälestised, säilitamisväärset ehituspärandit on oluliselt rohkem ja neid on võimalik kaitsta ka kohalikul tasandil planeeringutega.
Millistel tingimustel tunnistatakse objekt ehitismälestiseks?
Mälestisena kaitse alla võtmise ehk riikliku kaitse eeldus on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Selle hindamiseks on määrusega „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ on kehtestatud riikliku kaitse üldised kriteeriumid ja eraldi kriteeriumid iga mälestise liigi kohta.
Mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise ning muutmise protsess on täpsemalt lahti kirjutatud Muinsuskaitseseaduses.