Tallinna linnakindlustuste kultuurimälestiseks olemise muutmine

Mälestise kaitse muutmine

Mälestiseks olemise muutmise eesmärk on luua kõnealusele, olulist ehitis- ja arheoloogiapärandit sisaldavale maa-alale MuKS § 3 lõike 4 ettevaatuspõhimõttest lähtuv vajalik, sobilik, otstarbekas ning omandiõigust üksnes proportsionaalselt riivav kaitse. Selleks plaanib Muinsuskaitseamet toimida järgmiselt:

• anda kahest eraldiseisvast mälestisest koosnevale kompleksile (registrinumbritega 3015 ja 8196) üks terviklik kaitse;
• lisada senisele ehitismälestisele arheoloogiamälestise liik, kuna mälestisega on seotud arheoloogiline kultuurkiht, leiud ja struktuurid;
• ühtlustada mälestise ja muinsuskaitseala nõuded;
• tühistada kehtiv MuKS §st 95 tulenev kaitsevöönd mälestise haldusaktis, kuna mälestise kaitsevööndi eesmärke täidavad osaliselt samal maa-alal asuvad Tallinna muinsuskaitseala ja arheoloogiamälestis Tallinna vanalinn, I–II a-tuh (kultuurimälestiste registri number 31172) ja nende kaitsevööndid;
• määratleda ja selgitada omanikele kaasnevaid kohustusi, mis on vajalikud mälestise kaitseks;
• korrastada kaardiandmeid.

Ajalugu

Tallinna linnakindlustused paiknevad kompleksse rajatisena Tallinna vanalinna territooriumil. Tinglikult võib Tallinna vanalinna jagada Toompeaks ja all-linnaks, mis on küll üksteisest eraldatud, ent ümbritsetud siiski ühtselt kaitserajatistega. Kuigi muinasajalgi oli Tallinna kohal linnus, siis linnakindlustustest saame siiski rääkida alates XIII sajandist, kui Eestis algas keskaeg ja Taani kuningas kinnitas Tallinnale linnaõiguse (1248). Linnakindlustuste rajamine toimus mitmes etapis, mille võib laias laastus jagada kolmeks: keskaeg, Rootsi aeg, Vene aeg.

Eestimaa ristiusustamise ajal ehk XIII sajandi alguses võis Toompeal paikneda algne ristisõdijate asustuskeskus. Aastast 1265 pärinevad esimesed kirjalikud teated, mis viitavad Tallinna linnakindlustustele. 1310. aastast on säilinud dokument, milles Taani kuninga esindaja rüütel Kanne andis suuniseid Tallinna kaitseehitiste ehitamiseks ja arenguks. Kui varasemas etapis hõlmasid muldvallid ka palissaade ja muldvalle, siis juba XIV sajandil valmis tervikuna linna ümbritsev kivimüür tornidega. Sõjalis-tehniline areng, eriti tulirelvade tulek hoogustas linnakindlustuste täiendamist: müüri ehitati järkjärgult paksemaks ja kõrgemaks koos uut tüüpi laskeavadega, samuti jäid vanemad väiksemad tornid hilisemate ümberehituste käigus suuremate kõrgemate sisse. XV sajandil, keskaja lõpul alustati eeskaitsesüsteemi (eesväravad, eeskaitsemüürid) kapitaalsemalt välja ehitamist. Keskaegsed kindlustused säilitasid teatava tähtsuse ka uusajal: esmalt sisemise kaitseliinina, hiljem laskemoonaladudena.

XV ja XVI sajandi vahetusel toimus põhimõtteline muutus kaitseprintsiipides. Hiljemalt 1530ndatest algas üleminek muldkindlustustele, mis jätkus Liivi sõja ja sellele järgnenud Rootsi ajal. Aastast 1634 pärineval esimesel Tallinna linnaplaanil on kujutatud varaseid muldkindlustusi linna lõuna- ja kaguküljel (Kiek in de Kökist Viru väravani) ning loode- ja põhjaküljel (Nunnaväravast Suure Rannavärava ja edasi Väikse Rannaväravani). Esimesed bastionikindlustused Toompea lõunaküljele rajati XVI ja XVII sajandi vahetusel. Linna idaküljele vastu rannikut, kus peamiseks kaitserajatiseks oli jäänud keskaegne linnamüür, ehitati bastionaalkindlustused, sealhulgas Suure Rannavärava, Väikese Rannavärava ja Uue Viru värava bastionid 1630.—50. aastatel. 1670ndatel täiendati Toompea lõunakülje kindlustusi ja rajati poolbastion hilisema Ingeri bastioni idapoolse otsa kohale. Rootsi aja viimastel kümnenditel alustati kindralkortermeister Dahlberghi kavandatud uute kindlustuste rajamist, ent enne Põhjasõda jõuti planeeritud 11 bastionist ja 6 raveliinist valmis ehitada 3 bastionit ja 1 raveliin. Kõige terviklikum bastionaalkindlustuste lõik valmis Toompea lõunaküljel, selle moodustasid Rootsi ja Ingeri bastion nendevahelise kurtiinvalliga ning Wismari raveliiniga. All-linnas, linnakindlustuste loodeosas valmis veel Skoone bastion.

Muldkindlustuste rajamine jätkus peale Põhjasõda Vene tsaaririigi võimu all neis lõikudes, kuhu rootslaste bastionid olid ehitamata jäänud. Muuhulgas ehitati valmis Patkuli kraavi ja Tornide väljaku lõik, rekonstrueeriti Himseli bastionide lõik ning ehitati täielikult uuel kujul välja all-linna lõuna- ja kagukülje muldkindlustused. XVIII sajandi teisel poolel algas linnamüüri ja tornide lammutamine. 1857—58 demilitariseeriti suurem osa linnakindlustustest ja anti tsiviilkasutusse, 1860ndatel ka põhjapoolne kindlustuste lõik Skoone bastioniga. Tallinn eemaldati XIX sajandi teisel poolel seega ametlikult kindluslinnade nimekirjast. Esimesed restaureerimistööd viidi läbi XIX ja XX sajandi vahetusel. 1950.—80. aastatel toimusid Tallinna keskaegsete linnakindlustuste ulatuslikud arhitektuuriajaloolised uurimised ja restaureerimistööd.

Tänapäeval on Tallinna linnakindlustused säilinud nii linnaruumis nähtavana kui hoonete sees ja pinnavormidena, osaliselt on nende struktuurielemente jäänud ka pinnasekihtidesse. Tallinna kaitseehitiste laienemine ja areng toimus sujuvalt, mistõttu pole enamasti võimalik tõmmata piiri kesk- ja uusaegsete linnakindlustuste vahele. Täielik ülevaade kõigist säilinud osadest puudub, ent andmeid lisandub pidevalt uurimis- ja ehitustööde käigus. Linnakindlustuste seisund on valdavalt hea, enamus on kõigile vabalt ligipääsetav ja/või huvilistele avatud.

Kasutatud allikad:

• Kenkmaa, R., Vilbaste, G. 1965. Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn: Eesti Raamat.
• Zobel, R. 2001. Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Zobel, R. 1996. Walls and Towers of Tallinn. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

 

 

 

Greta-Krislin Lutter 
Muinsuskaitseameti arheoloogia nõunik

Greta-Krislin.Lutter@muinsuskaitseamet.ee

53026912

 

Helena Kaldre

Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi osakonna juhataja

helena.kaldre@muinsuskaitseamet.ee

58875384