Sa oled siin

MOMU Ellamaa elektrijaamas

MOMU Ellamaa elektrijaamas

Autorid: Henry Kuningas, Frank Lukk

Ilmunud: "Muinsuskaitse aastaraamat 2017", lk 16-18.

  • Tehase 2, Turba, Harjumaa
  • Muinsuskaitse eritingimused: Marie Hammer (Vana Tallinn OÜ)
  • Ehitus- ja restaureerimisprojekt: Robert Mirski (Pikoprojekt OÜ)
  • Muinsuskaitse järelevalve katusetööde ja avatäidete osas: Jaan Kriisa (Hiteh Kinnisvara OÜ)
  • Ehitaja ja restauraator katuse ning avatäidete osas: Margo Lill (Silur OÜ)
  • Tellija: Arno Sillat, MTÜ Eesti Mootorispordi Ajalugu

 

Ellamaa elektrijaam Turbas on üks romantilisemaid tööstuskomplekse Eestis. 2017. aasta suvel avas selles pilkupüüdvas ansamblis uksed peamiselt Nõukogude Eesti põnevat ja võidukat motospordiajalugu tutvustav mootorispordimuuseum ehk MOMU.

Viimastest aastatest saab tuua hulga näiteid nii elektrijaama revitaliseerimisest kui ka tööstushoonesse muuseumi rajamisest – Tallinna elektrijaam kohandati Kultuurikatlaks ja Kohtla-Nõmme põlevkivi rikastusvabrik kaevandusmuuseumiks. Nii silmapaistvaid kui ka vähem õnnestunud näited tööstushoonete taaskasutusest on lähiminevikust palju. Mille poolest tõuseb MOMU esile? Esiteks asub see Turba alevikus, kaugel linnasärast. Selle ainus „Niilusˮ on pärast raudtee salapärast haihtumist Tallinna-Virtsu maantee. Teiseks suutis motomuuseum, mis ekspositsiooni pindala suuruse poolest on võrreldav nii mõnegi riigimuuseumiga, hoonestuse suures osas restaureerida ning selle sisustada riigi ja EL-i fondide abita.

Alljärgnevalt lühidalt elektrijaama ajaloost, restaureerimisest ja ainulaadsest ekspositsioonist.

Ajalugu

Elektri tootmine Ellamaal oli võimalik vaid tänu turbale, täpsemalt Ellamaa ja Sooniste rabale, kus alustati turbatootmist ajavahemikus 1918–1920.[1] Turbatööstuse kõige menukamaks tooteks kujunes alusturvas, mille töötlemiseks ehitati 1934. aastal elektrijaama juurde kõrge korstnaga kuivatus- ja pressimishoone.[2] 1930. aastatel oli Ellamaale kavas rajada ka Eesti esimene turbabriketivabrik, kuid 1936. aastal langetati otsus ehitada briketivabrik hoopiski Pööravere rabasse Pärnumaale, kus tehase ümber kerkis Tootsi asula.

Ellamaa elektrijaama otsustas Kütteainete Keskkomitee rajada 1921. aastal algselt turbatööstuse tarbeks. Ehitustööde käigus aga leiti, et jaama võimsust peaks suurendama, varustamaks ka kaugemaid kohti, eelkõige Tallinna linna. Seni ehitatu lammutati 1922. aastal ning alustati võimsama elektrijaama ehitust, mille projekteeris tuntud arhitekt Aleksander Vladovski. Historitsistlik jaamahoone on imposantne, efektselt on kombineeritud halli paekivi ja seda raamivat punast tellist. Masinasaali otsafassaadidel domineerivad mastaapsed segmentkaaraknad. 1923. aastal valminud kompleks koosnes veetornist, lülitus- ja transformaatorihoonest, raudfermidel ühelöövilisest masinahoonest ning praeguse katlamaja asukohal paiknenud tagasihoidikust puidust turbagaasi generaatori hoonest. Elektrijaama ei peetud juba valmimise ajal kuigi otstarbekaks rajatiseks, kritiseeriti nii kõrget maksumust, ebapraktilist plaanilahendust kui ka asukohta teisel pool Tallinna-Haapsalu raudteed, mida rabast tulevad turbavagonetid pidid ületama. Raskustega alustati siiski elektri tootmisega 1923. aasta suvel ning sama aasta lõpul valmisid 15-kilovoldise pingega liin Haapsallu ja 35-kilovoldise pingega liin Tallinna. Koos elektrijaamaga ehitati jaama kõrvale samuti Vladovski projekteeritud mansardkatusega hilisjuugendlik kontorihoone.

1926. aastal põles maha puidust gaasigeneraatori hoone ning lukksepatöökoda. Elektritarbimise kiire kasvu tõttu oli elektrijaama laiendamine niikuinii kavas ja 1929. aastal valmis ülejäänud hoonekompleksi sobituv paekivist ja tellistest müüritise ning raudbetoonist katusekonstruktsiooniga katlahoone. Turbiini jahutusveele kaevati jaama juurde suur tiik, kus ka talvel oli vesi ujumiseks piisavalt soe; vesikasvudest puhtana hoidmiseks toodi tiigile luiged. 1934. aastal rajati uus katel ja paigaldati uus generaator, 1937. aastal laiendati katlamaja kolmanda katla tarvis ja paigaldati kolmas generaator.[3] Jaam saavutas nüüd suurima võimsuse, 8500 kilovatti. 1941. aastal demonteeris taganev Punaarmee agregaadid ning õhkis lülitus- ja transformaatorihoone, põles masinasaali katus. Lülitushoone taastati peatselt – küll algsest veidi erineva lahendusega – ja aastatel 1943–1944 paigaldati kaks Brown-Boveri turbogeneraatorit, millest üks on siiani õnnekombel oma kohal säilinud. Jaam töötas vapralt kuni 1966. aastani, mil pidi alla vanduma võimsamatele Ida-Virumaa põlevkivil töötavatele elektrijaamadele. Katlamaja varustas siiski soojaga Turba asulat veel 1990. aastatel ning lülitushoone seadmed on jätkuvalt töös.

Restaureerimine

Ellamaa elektrijaam tunnistati mälestiseks 2001. aastal, kuid teadmata põhjusel võeti kaitse alla vaid hoonestuse maht ja fassaadid.

Muuseumi näitusepinna saamiseks ehitati kõige radikaalsemalt ümber katlamaja: lammutati ajaloolised katlad, valati uus põrand ja rajati kogu ruumi perimeetril kaks antresool[RV1] korrust ekspositsiooni tarvis. Ajalooline katuse kandekonstruktsioon siiski säilitati ja katuseaknad taastati; avarat ruumimuljet segavad paraku n-ö kesklöövi poolitavad otstarbeta talad. Uued vahelaed ja uutel kõrgustel põrandad on rajatud ka masinasaali ning katlamaja vahel olevasse n-ö vaheruumi ja masinasaali, kus ajaloolistest detailidest on lisaks generaatorile säilinud sildkraana ning osa algsest trepipiirdest. Muuseumi käsutuses olevatele hoonetele paigaldati uus katus, seejuures taastati kõrgel turba kuivatus- ja pressihoonel 1935. aasta põlengu eelne katuse väljaehitus.

Fassaadidel torkab silma avatäidete värvilahendus. Nimelt on aknaraamid värvitud valgeks, akende lengid aga intensiivselt punaseks; ilmselt on eeskuju võetud nõukogude perioodi lõpupoolel tekkinud värvilahendusest. Hoone fassaadide restaureerimise käigus võiks kaaluda algse värvilahenduse, mille kohaselt aknad olid koos lengidega valged, taastamist.

Ekspositsioon

Muuseumi väljapanek koondab laia valikut eksponaate Eesti ja Nõukogude Liidu mootorispordi ajaloost. Muuseumi ligi 6000 m² näitusepind annab numbriliselt avarad tingimused, ent valdavate esemete mahtu ja hoone ruumilist liigendust arvestades on kasutatav pind pigem tagasihoidlik. Siiski on ekspositsioonis üle 130 auto ja mootorratta, suurel hulgal mootorispordiga seotud varustust ja laiemalt tehnikaga seotud esemeid.

Kui uutel vahelagedel paiknevate eksponaatide seas on peamiselt kergemad masinad – mootorrattad, vormelid ja kardid, siis alumisel korrusel on välja toodud enamik nõukogude autospordi klassikast, aga ka lääne tehnikat ja vähemlevinud tavasõidukeid. Nii võibki näha autentse Lada VFTS-iga samas ruumis Eestis toodetud toruraamil sõiduautot Vilgas ja sõjaeelset ГАЗ-AA-d. Muuseumi vanimaks võistlusmasinaks võib pidada Eestis valmistatud ja restaureeritud 1938. aasta Saar&Co 125cc mootorratast Villiers – Eesti mootorispordi alustala.

Laiemat tähelepanu on pööratud Tallinna Autode Remondi Katsetehases (TARK) valminud vormelitele, mis saavutasid silmapaistvaid tulemusi kogu Nõukogude Liidus. Nende seas on masinaid, millega on medaleid kogunud endised autosportlased, nagu Toivo Asmer, Raul Sarap ja Toomas Napa. Paralleelselt TARK-i toodanguga, mis spetsialiseerus vormelitele, on välja toodud ka Vihuri tootmiskombinaadis valmistatu – mootorrattad, sportautod, tehnikaspordi lisavarustus.

Lisaks nelja- ja kaherattalistele on katlaruumi ja masinasaali vahel eksponeeritud hulk kunstiteoseid, kus linna- või maastikuvaadetel on täiendavalt kujutatud tehnikaobjekte – autosid ja mootorrattaid. Teoste hulgas on töid Karl Burmanilt (noorem) ja Johannes Uigalt.

Muuseumi kontseptsioon võimaldab tehnikahuvilistel ja -entusiastidel eksponaatidega tutvuda lähemalt, sest eksponaadid ei ole piiratud ja on kergesti ligipääsetavad; seejuures on võimalik siseneda ka suure hulga neljarattaliste salongi, et avastada või meenutada sõidukite interjööri. Seevastu on kogu ekspositsioon üles ehitatud vägagi giidipõhiseks ja selgitavaid infotahvleid on pigem vähe. Suurel osal eksponaatidel on lood kasutusajast, sellele järgnenud perioodist ja musealiseerimisest, mis tulevikus võiksid olla lisaks tehnilistele andmetele loetavad.

 

[1] H. Pitsner, Turvas ja elekter Ellamaalt. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2004, lk 9–10

[2] 1935. aastal turbatööstuses puhkenud tulekahjus sai korsten kannatada ning lammutati.

[3] Album Turba ajaloost. Käsikiri Turba raamatukogus. Käsikiri pagineerimata.


 [RV1]Autor eelistab seda sõna, kuigi arusaadavam oleks kasutada sõna vahekorrus või poolkorrus.