Sa oled siin

Muinsuskaitsealad

 

Muinsuskaitsealad on väärtuslikud tänu seal säilinud terviklikule ajaloolisele keskkonnale. See keskkond annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-, arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest protsessidest.

Eestis on 12 muinsuskaitseala, millest enamik asub linnade ajaloolistes keskustes – Tallinnas, Valgas, Tartus, Pärnus, Võrus, Paides, Viljandis, Kuressaares, Rakveres, Haapsalus ja Lihulas. Teistest mõnevõrra erinev on Rebala muinsuskaitseala, mille eesmärgiks on kaitsta piirkonna ajaloolist põllumajandusmaastikku.

Muinsuskaitsealade eesmärk on kohaliku ehituspärandi ja traditsioonide säilitamine ja jätkamine. Ühtmoodi väärtuslikeks peetakse nii ehitiste detaile, materjale ja mastaape kui ka nende paiknemist maastikul või kinnistul. Muinsuskaitsealade maapind sisaldab enamasti olulist arheoloogilist informatsiooni. Lisaks ajaloolisele tänavaruumile ja fassaadidekoorile on muinsuskaitsealadel sageli ka väga väärtuslike interjööridega hooneid.

Muinsuskaitsealasid ümbritsevad kaitsevööndid, mille eesmärgiks on vältida järskude ehituslike kontrastide tekkimist alade piiridel ning tagada oluliste vaadete säilimine.

Esimene muinsuskaitseala loodi 1966. aastal Tallinnas, 1973. aastal kehtestati kaitsealad väiksemate linnade ajaloolistes keskustes.

Perioodil 2019-2023 toimub uute kaitsekordade koostamine kõigile muinsuskaitsealadele.    

Võta ühendust

 
 

Muinsuskaitsealade ajaloost

Kuni Teise maailmasõjani oli Eesti ja väga väheste eranditega ka kogu ülejäänud maailma muinsuskaitse keskendunud eelkõige üksikutele silmapaistvatele mälestistele. Teise Maailmasõja järgne modernistlik linnaplaneerimine eiras varasemaid hoonestusprintsiipe ning sageli kaasnes sellega ka ajalooliste linnaosade ulatuslik lammutamine. Ka Eesti linnades jäid vanad puumajad ette laiemaks ja sirgemaks muudetud tänavatele ning nn hruštšovkad ja hiljem ka paneelelamud hakkasid kerkima linnade ajaloolistese keskustesse ning nende kõrvale. Lausa kurikuulsad on arhitekt Paul Härmsoni 1963. aastal avaldatud ideed Tallinna vanalinna läbivast liiklusmagistraalist ning kõrghoonetest Toompeal. Tollaste mõtete illustratsiooniks sobib hästi ka Tartu Jaani kiriku kõrval asuv hruštšovka. Taoline lähenemine ei olnud midagi Eestile või Nõukogude Liidule eripärast, vaid oli levinud kogu Euroopas.

Reaktsioonina nendele protsessidele toimus nihe monumendikeskselt pärandikäsitluselt kogu ajaloolise keskkonna teadvustamise ja väärtustamise suunas. 1966. aastal kehtestati Tallinna vanalinna muinsuskaitseala (toonase nimetusega kaitsetsoon), mis oli üks esimesi Nõukogude Liidus. Sellele murrangulise tähtsusega sündmusele järgnes kaitsetsoonide loomine veel üheksas eesti linnas. 1973. aastal moodustati muinsuskaitsealad Kuressaares, Pärnus, Tartus, Paides, Rakveres, Võrus, Haapsalus, Lihulas ja Viljandis. 1987. aastal loodi Rebala muinsuskaitseala, see on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega. 1995. aastal sai muinsuskaitseala ka Valga.

Muinsuskaitsealad

Tallinn

Tallinna vanalinna muinsuskaitseala koosneb keskaegsest linnatuumikust ja seda ümbritsevast muldkindlustuste vööst. Tallinna vanalinnas on hästi säilinud 13. sajandil välja kujunenud tänavavõrk ja kinnistustruktuur ning paljud keskaegsed ehitised, sealhulgas linnamüür koos tornidega. Lisaks on hoonestuses esindatud läbilõige Eesti arhitektuuriajaloost gootikast XXI sajandini. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd hõlmab ulatuslikku maa-ala, mis ulatub ajalooliste eeslinnade alale ning vaatepunktisesse Pirital, Nõmmel ja Tabasalus. Tallinna vanalinn on ka arheoloogiamälestis mille piirid kattuvad muinsuskaitseala piiridega.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas ja Tallinna vanalinna arengukava 2014-2021 (PDF).

Tartu

Tartu vanalinna muinsuskaitseala hõlmab juba muinasajal asustatud ja keskajal linnaks kujunenud ajaloolise keskuse koos seda ümbritsevate uusaegsete muldkindlustuste ala ja hiljem tekkinud linnakvartalitega. Tartu keskaegse pärandi märgilisemad esindajad Jaani kirik ning Toomkiriku varemed on olulised laiemaltki kui ainult Eesti kontekstis. Tartu vanalinna hoonestuses on valdav 19. sajandi I poole klassitsistlik arhitektuur, mille tuntuimaks näiteks on kahtlemata Tartu Ülikooli peahoone.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Pärnu 

Pärnu linnalise asustuse varasemad kihistused on seotud keskaegse ordulinnuse ja hansalinnaga. Keskaegse Pärnu jäljed maa peal on nn Punane torn ning samuti on säilinud osa tänavavõrgust. Märksa hoomatavam on 17. sajandil kavandatud bastionaalvööndiga ümbritsetud barokne Pärnu. Säilinud on ka osa vallikraavist ja bastionitest. Keskaegse linna alalt väljaspool hakkas juba 19. sajandi esimesel poolel kujunema suvituslinn koos parkide ja esindusalleedega. Tsaariaegsete supelasutuste traditsiooni on 1930. aastatel jätkanud funktsionalistlikud sanatooriumid ja elamud. Kuurortlikku joont on ja viiteid funktsionalismile on ka Teise Maailmasõja järgses Pärnu arhitektuuris.

Muinsuskaitseala kaitsekord Riigi Teatajas.

Viljandi 

Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal asub keskaegne linnatuumik koos ordulinnuse varemetega. Viljandi vanalinna hoonestus on põhiliselt rajatud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. Lisaks arhailistele ühekorruselistele puitelamutele on Viljendile iseloomulikud savitellistest historitsistlikud elu- ja ärihooned.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Kuressaare

Kuressaare, sarnaselt mitme teise väikelinnaga on saanud alguse linnuse (antud juhul keskaegse piiskopilinnuse) juurde tekkinud asulast. Kuressaare on erandlik ja silmapaistev 18. ja 19. sajandil ehitatud kivimajade rohkuse poolest. Osad neist – aadliperekondadele kuulunud nn mõisate kojad – on väikelinna kohta väga esinduslike fassaadidega. Lisaks leiab Kuressaarest ka väga arhailise ilmega puitelamuid ning kuurortlikke villasid, aga ka postmodernistlikke korterelamuid nõukogude perioodist ning kaasaegseid avalikke ja ühiskondlikke hooneid. Linnale on Iseloomulikud tänavaid ääristavad kivimüürid.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.
 

Valga

Valga vanalinna muinsuskaitseala hoonestus peegeldab piirilinna arengulugu. Linnatuumik paikneb keskaegsete liikumisteede ümbruses ent tänaseni säilinud hooned on tunduvalt uuemad. Imposantne kirik ja ametihooned on ehitatud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sel perioodil oli Valga kreisi ehk maakonna keskuseks. 20. sajandi alguseks kujunes Valga oluliseks raudteede sõlmpunktiks ning sellest õitsenguajast on pärit suurlinliku ilmega elamud, avalikud ja ärihooned peatänavate ääres. Teise Maailmasõja järgse modernistliku linnaplaneerimise viljaks on ajaloolise keskuse alale kerkinud suured korterelamud, mis mõõtmete ja asetuse poolest ümbritsevaga ei suhestu.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Võru

Võru on keisrinna Katariina II 1784. aasta korraldusel rajatud linn ning sellisena Eestis unikaalne. Linna 1785. aastal kinnitatud plaanil on tänavavõrk, mis koosneb paralleelsetest ja täisnurkselt ristuvatest tänavatest. Sellisena linn ka rajati. Hoonestuse vanima 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kihistuse moodustavad ühekorruselised puitelamud ning suured avalikud hooned: kreiskooli hoone, luteri ja õigeusukirik.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Paide

Paide vanalinna muinsuskaitsealal asuvad ordulinnuse varemed, ning säilinud on ka osa keskaegsest tänavavõrgust. Muinsuskaitseala hoonestuse vanema osa moodustavad küljega tänava ääres paiknevad ühekorruselised mantelkorstnaga puitelamud. Paidele on tüüpilised laudkatused, mis on paljudel hoonetel uuemate kihtide all säilinud. Puithoonete iseloomulikuks dekoorielemendiks on lillemotiivid akende piirdelaudade nurkades.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Rakvere

Rakvere vanalinna muinsuskaitseala hõlmab arvatava muinaslinnuse ja hilisema ordulinnuse vallimäel ning selle jalamil paiknenud asula. Praeguse Pika tänava ääsrele alale tekkinud asula sai linnaõigused 1302 aastal. Lisaks linnusele annavad tooni rakvere mõisa kompleks, mis on rajatud keskaegse frantsisklaste kloostri kohale. Linna silueti dominandiks on ka keskaegne kirik. Miljöö kujundab aga Pika tn äärne hoonestus mille iseloomulikumad on ühekorruselised küljega tänava ääres asetsevad puitelamud, millest vanimad on ehitatud 18. sajandil. Lisaks Pika tn ääres ka mitmeid esinduslikke 19. ja 20. sajandil ehitatud hooneid.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Haapsalu

Haapsalu vanalinna muinsuskaitsealal tuumiku moodustab piiskopilinnuse ümber kujunenud keskaegne asula. Linnuse alalt väljaspool asuv hoonestus pärineb küll hilisematest sajanditest. 18. sajandi väikestele linnamajadele pakuvad vaheldust esinduslikud ametihooned ja  eestiaegsed äri- ja elumajad. Eriti tugev ja kõnekas on nn kuurorti kihistus pakkudes hulgaliselt suvitus- ja sanatooriumiarhitektuuri näiteid 19 ja 20. sajandist.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala

Lihula muinsuskaitseala hõlmab muinaslinnuse kohale rajatud piiskopilinnuse ja läheduses paiknenud asula ja frantsiskaani kloostri ala. Lisaks linnuse varemetele on muinsuskaitseala mõjusamateks objektideks Lihula mõisa kompleksi kuuluvad hooned, luteri ja õigeusu kirik, nõukogudeaegne kultuurimaja. Tänavapildis annavad tooni ühekorruselised küljega tänava ääres seisvad puitelamud, sekke ka uuemaid 20. sajandil rajatud hooneid.

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.

Rebala muinsuskaitseala

Muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas.