Muististe liigid

Arheoloogiapärandist moodustavad ühe suure alaliigi omaaegsed elupaigad: asulakohad – talud, külad, kindlustatud kohad (linnused, mõisad), pelgupaigad.

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

 Elupaikade kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Kogukonna surnutega on läbi aegade erinevalt ümber käidud: nii leiab muinasaegsest matmispraktikast maahaudadesse, erinevatesse kivikonstruktsiooniga kalmetesse ning kääbastesse asetatud põletus- ja laibamatuseid. Matmispaigad asuvad elupaikade läheduses või lausa asulates. Kehtinud kommetest ning tavadest tulenevalt on surnutele kaasa pandud esemeid ehk hauapanuseid, mis erinevatel ajaetappidel on oma iseloomu ja koguse poolest varieerunud: haudadest võib leida rõivaste küljes olnud kaunistusi, ehteid, relvi, tööriistu, samuti toiduanumaid ja -jäänuseid. Kõikidesse matustesse tuleb ka tänapäeval suhtuda austusega.
 

Maapealsete rajatisteta kalmed. Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa alla haudadesse (sh põletatult). Taas muutus selline surnutega ümberkäimine peamiseks alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Maapealsete rajatistega kalmed. Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte, ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed. Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid. Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega. Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.

Lisaks kivikalmetele on keskmisel ja hilisrauaajal rajatud pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Rahvapärimuse ning varaste kirjalike allikate põhjal on teada, et Eestis on pühapaikadena austatud mitmesuguseid loodusobjekte – kive, puid ja puudesalusid, allikaid. Samuti on eripalgelisi arheoloogilisi kihistusi – nii ehitusajaloolisi kui ka olmelisi – säilinud ristiusuga seotud pühakodades (kirikutes, kabelites).

Lohukivid ehk väikeselohulised kultusekivid. Üheks varasemaks uskumuste kihistuseks peetakse väikeselohuliste kultusekivide (tänapäevane termin: lohukivi) tegemise traditsiooni. See on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Nende läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt samadel aladel, kus kivikirstkalmed. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist  asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Hiiekohad ja pühad puud. Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel). Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud. Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis  seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Ohvriallikad. Olulised looduslikud pühapaigad on Eestis olnud veekogud, peamiselt allikad, aga ka näiteks püha-nimelised jõed ja järved. Allikaid, nagu ohvrikivegi, usuti olevat mitut sorti: suuremal enamikul arvati olevat raviomadused – nt silmaallikad, aga oli ka ilma-, elu- või lihtsalt pühad allikad. Neisse ohverdati hõbeehetelt või -müntidelt kraabitud hõbedat, aga ka raha, helmeid jms.

Alates 2008. aastast on looduslikke pühapaiku inventeeritud ja uuritud riikliku arengukava raames. 

Arheoloogiamälestiste seast leaib veel töö ja kommunikatsiooniga seotud paiku (muistseid põlde, raua sulatus- ja  töötluskohti, sooteed, lahingupaigad, hukkamiskohad jms).

Maakasutussüsteemid. Viljelusmajandus sai Eestis alguse umbes 4000 aastat eKr. Esialgu tehti põldu aletades. Erinevalt pronksiaegsetest ja hilisematest põllusüsteemidest ei ole meie kõige varasematest põldudest maapinnal nähtavaid jälgi säilinud. Vanimad säilinud nn balti põllud pärinevad ajast u 1000 eKr. Tänapäeval on neist näha paarikümne sentimeetri kõrgused ja 3–4 m laiused kividest ja mullast kuhjatud põllupeenrad ja/või põllukivihunnikud. Nendel põldudel tehti ristikündi. Mõnevõrra hilisemad nn kelti põllud erinevad esimestest oma korrapära poolest: nende suurus määrati kindlaks juba enne esimest kündi. Ajaarvamise vahetuse paiku hakati põldude ümber rajama karjateid, kujunema hakkasid põlispõllud. Kui varasem põllundus põhines ühe- ja kaheväljasüsteemil, siis talirukki levimine tähendas põhimõttelist muutust: kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi arenemiseks. Lõuna-Eestis võis hilisrauaajal olla levinud aletegu, Põhja- ja Kesk-Eestis oli põllupidamine märksa intensiivsem ning võimalik, et nii mõnelgi pool rakendati ka kolmeväljasüsteemi.

Metallitööga seotud paigad. Varaseimad metallitööle viitavad paigad Eestis on pronksiaegsed kindlustatud asulad, kus tegeldi pronksivaluga. Esimesed rauast esemed Eesti territooriumilt pärinevad ajast 500–50 eKr, vanimad rauasulatuskohad on dateeritud 1. sajandist pKr. Ida- ja Kirde-Eestis ning Põhja-Saaremaal on teada mitmed rauatootmispaigad, kus soo- või järvemaagist sulatatud metalli kogus ulatub tonnidesse. Uuringute käigus on leitud maapealseid või mõnevõrra maasse süvendatud savist rajatisi, aga ka maasse süvendatud kividest laotud umbsete ahjude jäänuseid. Rauasulatuskohtadest leitakse šlakki, toorraua tükke, rauaräbu, õhutusdüüside katkeid jne. Rauasulatusahje on leitud muistsete asulate äärealadelt ja kalmistute juurest. 12.–14. sajandi rauasulatuskohad on suurte soomassiivide vahel kõrgematel liivastel seljandikel ja/või paeklindi serval.

Ühendusteed. Maismaateed on algselt olnud looduslikud rajad, millel parandati vaid raskemini läbitavaid kohti. Vanimad säilinud inimkätega rajatud teed on okstest, hagudest või palkidest rajatud teed ehk soosillad, mida nimetatakse ka pakkteedeks. Suuremaid vahemaid läbiti muinasajal talviti: üle soode, rabade ja veekogude kulgenud otseteed võimaldasid liikuda kohtades, mis olid suviti läbipääsmatud. Taliteed olid eriti tähtsad suuremate kaubavedude jaoks nii sisemaa- kui kaugliikluses. Veel enne vankriga läbitavate rööbasteede teket ääristasid jõgede-ojade kaldaid ja kõrgemaid mäeseljandikke ratsarajad. Maismaal liikudes ületati jõgesid koolmekohtades; hiljem hakati rajama alalisi sildu. Olulisemaid maismaateid hakati Eestis tõsisemalt korrastama alles 17. sajandil, mil loodi reisijate teenindamiseks postijaamade võrgustik. Veeteed olid tõenäoliselt siiski kõige kiiremad liikumisteed – kiviajast alates on paatide ja laevadega mööda jõgesid ja merd sõidetud. Paate veeti ühest veekogust teise mööda lohisteed. Vee- ja maismaateede sõlmpunktides – eriaegsetes randumiskohtades ning sadamates on säilinud nii maale kui ka vette tehtud rajatiste jäänuseid. Meri on aastasadade jooksul maismaa ees taandunud: randumiskohad ja sadamad on tänapäeval eristatavad muistsel rannajoonel, mis asub kaugel sisemaal.