Sa oled siin

Piparkoogimaja sündmusterohkest ajaloost ja rahulikus tempos restaureerimisest

Mõisa kavaleridemaja 2017. aastal. Fotod Martin Siplane

Autor: Madis Jürima

 

Artikkel ilmus kogumikus "Muinsuskaitse aastaraamat 2017", kl 41-43.

 

Piparkoogimaja ehk ametliku nimega Luua mõisa kavaleridemaja kuulus Luua mõisakompleksi, mille viimaseks mõisnikuks oli Arved von Oettingen. Maja arhitekt Rudolf von Engelhardt oli von Oettingeni sugulane. Ka Luua pargi arhitekt oli mõisniku sugulane Moritz Alexander Walter von Engelhardt. Maja ehitati 19. sajandi lõpus, aga mõisnikud ei saanud hoonet palju üle paarikümne aasta kasutada, sest algas Esimene maailmasõda. Sellele järgnes Vabadussõda ja mõisnikule tõenäoliselt uus kord ei meeldinud, sest ta jättis mõisad maha ja kolis elama Saksamaale.

Kirju maja kirju minevik

Maja jäi mõneks ajaks tühjaks ning sel ajal viidi sealt tõenäoliselt minema sisemised uksed, ahjud ning kõik muu, mida andis ära tassida. Pärast seda tuli Luuale elama minu vanaonu Kaarel Jürman (hiljem Jürima). Tema võttis ohvitserina osa Vabadussõjast ja oli saanud Luua mõisa südamiku autasuna teenete eest uue riigi ees. Nad elasid paar aastat isegi mõisa häärberis, aga peagi selgus, et ilma suure teenijaskonnata käis see üle jõu. Pealegi oli vaja kohalikele lastele rajada kool ja mõisa häärber sobis selleks otstarbeks hästi. Vanaonu kolis koos perega kõrvalhoonesse ehk Piparkoogimajja, kus nad elasid seni, kuni nende vanemal pojal oli vaja gümnaasiumisse minna, mistõttu nad kolisid Tartusse.

Kaarel müüs maja oma vennale Mihkel Jürimale (minu vanaisale) ühe miljoni Eesti sendi eest, mis sellel ajal oli päris suur raha. Vanaisal oli juba jõukas talu Põltsamaa lähedal ja tal ei olnud tahtmist Luuale ümber kolida. Ta rentis selle välja sugulastele, kuni ta vanem poeg Karl (minu onu) sai täiskasvanuks. Minu onu tuli Luuale talu ja maad majandama 1936. aastal, aga ei saanud siin elu kaua nautida, sest puhkes Teine maailmasõda. Onu siirdus Saksamaale, kuhu ta jäi elu lõpuni.

Võta kui tahad!

Viiekümne aasta möödudes sai Eesti taas vabaks. Onu, kes selleks ajaks oli juba ligi kaheksakümneaastane, ütles, et temale tuli Eesti taasiseseisvumine liiga hilja ja sellises vanuses ei taha ta enam tagasi Eestisse kolida. Onu pakkus seda maja ja parki mulle kui lähedasele sugulasele, lausudes „võta kui tahadˮ!

Maja oli tagastamise hetkel suhteliselt rahuldavas seisukorras. See oli olnud Nõukogude ajal Luua metsanduskooli õpetajate ja direktorite eluase. Kuna maja kuulus kooli bilanssi, oli seda remonditud kooli rahaga. Puitsindelkatus oli vahetatud mõni aasta enne minu Luuale tulekut. Viimasel korral oli millegipärast paigaldatud ainult kahekordne sindel ja see hakkas kohati vett läbi laskma. Mitmekordse katusevahetusega (orienteeruvalt viis korda) olid jäetud vintskapid ja suur osa nikerdustega puitpitsidest majale tagasi paigaldamata ja uued katuse viilulauad olid lihtsad servatud lauad. Ka vihmaveerennid ja torustik puudusid, olgugi et kohati oli näha nende kinnituskohtade jälgi ja nende varasem olemasolu sai kinnitust vanadelt fotodelt.

Kõige vanem foto Piparkoogimajast on pärit aastast 1903 ja see on kõige väärtuslikum, sest võib arvata, et maja välimus oli algselt selline nagu sellel fotol. Kahjuks ei ole maja täpset ehitusaastat teada, kuid tõenäoselt ehitati see mitmes järgus. Ajaloolane, kes aitas koostada muinsuskaitse eritingimusi, arvas, et hoone ehitati 1880. aastatel.

Algus paarkümmend aastat tagasi

Piparkoogimaja korrastamist alustasin paarkümmend aastat tagasi. Restaureerimise esimene etapp oli vahetada välisuksed ja aknad. Raske oli leida firmasid, kellel oleks muinsuskaitse tegevusluba ja kes oleksid olnud sellest tööst huvitatud. Sain mõne pakkumise Tartu ja lähiümbruse firmadelt. Otsustasin firma kasuks, kellel oli ette näidata kõige rohkem eelnevalt korralikult tehtud töid.

Aasta hiljem võtsin ette rõdude taastamise. Suur edelapoolne rõdu oli suhteliselt heas seisukorras, ainult üks nurk oli pehkinud, kuna sellele jooksis vihmavesi pidevalt peale. Maja samal küljel olev väiksem rõdu oli kasutuskõlbmatu – puitosad olid mädanenud ja rõdule viiv uks oli asendatud aknaga. Muidugi, kui taastasime rõdu, siis lasksin akna asemele teha jälle ukse, sest keegi ei hakka ju rõdule läbi akna ronima! Pealegi oli mõisaaegsel fotol selgelt näha, et algselt olid rõdul olnud uksed.

Kolmanda etapina, pärast rõdude taastamist, võtsin ette katusevahetuse. Algselt oli päris pikk arutelu, kas ikka tasub paigaldada puitsindelkatus või asendada see mõne muu materjaliga. Tegin pöördumise Muinsuskaitseametile ja sain loa katusematerjalina kasutada ka kivisindlit või valtsplekki. Pärast pikka arutelu arhitekti ja inseneridega otsustasime jääda ikka puitsindli juurde, olgugi et selle eluiga on lubatud materjalidest kõige lühem. Lisaks katusevahetusele said uuesti tehtud ka vintskapid. Neid oli viimati näha fotodel, mis pärinesid 1930. aastatest. Minu soov oli taastada originaalist nii palju, kui võimalik, olgugi et tuba, mida vintskappide aknad valgustavad, on kasutusel panipaigana.

Piparkoogimaja saab glasuuri

2017. aastal värvisime maja fassaadi kaks külge ja taastasime puitpitsid ning katuseviilu kaunistused. Samuti paigaldasime majale vihmaveesüsteemi. Viimast teemat arutasin mitu aastat asjatundjatega. Ei ole kindel, mis kujul ja kui laias ulatuses olid algsed vihmaveerennid. Majal on väga laiad katuseräästad (kohati 1,4 m) ning seetõttu sajab väga harva vihm otse maja seina vastu. See on peamine põhjus, miks fassaad oli nii heas seisus, et vajas ainult puhastamist ja värvimist. Vajadus vihmavee ärajuhtimiseks on tingitud kahest asjaolust. Esiteks on katuse pindala peaaegu 400 m2 ja vihmavee kogus, mis katuselt maja ümbrusesse maha tuleb, on päris suur. Vundamendi ümber olevasse pinnasesse valgudes tekitab see külmumisega pinnase kerkeid, mis mõjuvad halvasti maja konstruktsioonidele. Teiseks on olnud aastaid, mil pärast suurt vihma on vesi tunginud keldrisse. Lõpuks otsustasime paigaldada vihmaveesüsteemi.

Arhitekt valis küll vihmaveesüsteemi jaoks välja sobivamad vormid ja värvid, mis ajastu ja majaga kokku läheksid, aga ega nad pärast paigaldamist majale ilu juurde ei andnud. Hiljuti sain teada, et ka algselt olid olnud rennid. Nimelt saatis üks kohalik ajaloolane mulle majast sõjaeelse Eesti vabariigi aegse foto, kus vihmaveerennid olid selgelt näha. Tõenäoselt olid need sellel vanal fotol puidust, aga arvestades puidu lühikest eluiga, ei ole ratsionaalne neid iga viie aasta tagant vahetama hakata. Nii jäid majale plekist rennid ja torud.

Au meistritele

Mõnikord, kui arvestan kokku, kui palju aega ja raha on kulunud selle maja restaureerimiseks, mõtlen, kas see on ikka seda väärt olnud? Õnneks on Muinsuskaitseamet aidanud mind mitme töö puhul rahaliselt.

Restaureerimistöö käigus on mul tekkinud suur austus meistrite vastu, kes seda maja algselt ehitasid. Tänapäeval on elektripuurid ja tikksaed, mis teevad töö palju kiiremaks ja hõlpsamaks, aga vanal ajal oli see kõik puhas käsitöö. On teada, et algsed puitpitsid ja nikerdused tegi Ehavere saeveskis arheoloog Harri Moora vanaisa, kuid ei ole teada, kui kaua see tal aega võttis. Kas see võis olla tema elutöö? Igal juhul on restaureerimine võtnud palju aega, aga siiski palju vähem, kui selle maja algselt ehitamine! Muidugi oli maja suhteliselt hästi säilinud ja kui välja arvata rõdud ja katus, ei vajanud see suuremaid konstruktiivseid ehitustöid. Nüüd, kui majast on suurem osa uuesti värvitud ja pitsid paigaldatud (k.a. kaua aega puudunud katuseviilu kaunistused, mida ehitusjärelevalve nimetas „kirssideks tordilˮ), vaatan, et see on ikka olnud kõike seda väärt! Teist sarnast maja ei ole ma Eestis näinud ja eks see võib-olla ongi ainulaadne terves maailmas. Tõesti „kirss tordilˮ, kui arvestada, et „tortˮ on ümbritsetud kauni Vooremaa looduse ja Luua mõisapargiga!