Sa oled siin

Raudne Askælæ

"Raudne Askælæ"

Autor Mauri Kiudsoo

Artikkel ilmus Muinsuskaitse aastaraamatus 2017, lk 83-84.

Viimasel kümnendil on Loode-Eestis süstemaatiliste maastikuinspektsioonide käigus leitud terve rida uusi rauasulatuskohti. Täiesti erandlikeks leidudeks on 2016.–2017. aastal Ida-Virumaalt muistse Askælæ[1] territooriumilt avastatud rauast kaubatoorikute peitvarad (joon 1:IV). See piirkond, mis jääb Kohtla-Järve linna lähiümbrusesse, paistab viikingiaegsete (9.–11. saj) leidude suure hulgaga eriliselt silma. Praeguse uurimisseisu juures on teada enam kui kakskümmend sealt leitud ning arvatavalt Purtse sadama- ja kauplemiskohaga (joon. 1:I, 1) seotud hõbeaaret. Nende arvukus ja tihedus (joon. 1:II) võiks olla veelgi suurem, kui piirkonna kultuurmaastikku poleks omal ajal põlevkivikaevanduste rajamise aegu hävitatud.[2]

Virumaalt avastatud viikingiaegsete aardeleidude põhjal võib öelda, et piirkonna kaubandus pidi olema elav ja mahukas ning toimis edukalt tänu majanduslikele partneritele. Kuid millega siis kaubeldi? Läänemere idakaldalt võis saada kõrgelt hinnatud karusloomanahku, välistada ei saa ka kauplemist teravilja, vaha ja orjadega, kuid tähtsamaks kaubaartikliks oli ikkagi raud.[3]

Purtse jõe ja Kohtla-Järve vahele jääb nüüdseks kuivendatud laiaulatuslik Hiiesoo märgala, mille servaaladelt on tulnud päevavalgele veerandsada leidu. 1923. aastal avastati Järve küla lähedalt soost turbalõikamisel Soome lahe lõunakalda varaseim viikingiaegne mündiaare (tpq[4] 837/8). Pisut hiljem leiti sealt samast ajajärgust pärinev suurem relvaohver. Kuigi meil puudub tollal Eestis valitsenud tõekspidamistest ja uskumustest igasugune ettekujutus, on täiesti võimalik, et vähemasti osa Hiiesoo äärealadelt avastatud hõbe- ja raudesemetest sümboliseerivad rauatootjate tänu soost saadud rauamaagi eest.[5]

Eestis on rauda valmistatud peamiselt soomaagist, mida esineb eriti rohkesti Harju- ja Virumaal. Viimase kümnendi uuringud osutavad sellele, et toorainena tarvitati ka Eesti rannikualadel leiduvaid mangaani-rauakonkretsioone.[6] Mangaanirikast rauda hinnati väga kõrgelt, kuna selle kasutamine sepistamisel tõstis oluliselt relvade kvaliteeti, suurendades näiteks nende plastilisust ja sitkust.[7]

Mis puudutab Virumaa rauasulatuskohtade (joonis 1:III) perifeerset asendit asustuskeskuste suhtes, siis pole selles vähemasti Eesti kontekstis midagi erandlikku, pigem vastupidi. Peale rauamaagi leiukoha ja söe saamiseks vajalike metsaste alade olemasolu pidi asukoha valikul kindlasti arvestama ka tootmisega kaasnevat tuleohtu. Sestap asusidki meie suuremad rauasulatuskohad sõna otseses mõttes ääremaal.

Kaubatoorikuid sisaldavate peitvarade (foto 2) näol on tegemist alles esimeste taoliste leidudega Eestis. Kui suhteliselt väikeseid töötlemata toorrauatükke tuleb rauasulatuskohtade arheoloogilistel kaevamistel ikka aeg-ajalt ette, siis suured müügikõlbulikud pooltooted, nn kaubatoorikud, on märksa haruldasemad. Erinevalt otse sulatusahjust saadud ahjutoorikust on neid mõnevõrra töödeldud, st materjali tihendatud ja antud enam-vähem standardne kuju. Eestis oli enne 2016/2017. aastat õigupoolest teada vaid kaks üksikut juhuleidu, mida võis kaubatoorikuks pidada.[8]

Enne materjaliuuringuid ja -analüüse pole võimalik Ida-Virumaa kaubatoorikute koostise kohta midagi lähemat öelda. Kuna aga Askælæst on sarnaseid nelinurkseid toorikuid (foto 3) avastatud hiljuti juba neljast kohast, näikse nende kuju ja suurus osutavat sealse toodangu spetsiifilisele välisilmele. Tuginedes lähiümbrusest teadaolevate aardeleidude päritolule (foto 4)[9], võib Virumaa kaubatoorikute ühe peamise sihtkohana mainida Gotlandi saart, kus ulatusliku rauasulatamise jäljed puuduvad. Küll aga on selle Läänemere pärli näol tegemist regiooni olulisima sepatöökeskusega, mis vajas suures koguses toorrauda.[10]

Kui suurest rauakogusest me Ida-Virumaa peitvarade puhul räägime? Seni on mõnevõrra põhjalikumalt uuritud üksnes 2017. aasta oktoobris avastatud Varja peitleiu asukohta, kust saadi üheksa kaubatoorikut kogukaaluga enam kui 22 kg (joon 2). Ühe keskmise inimese eluks vajaminevaks rauatarbeks on muinasaja lõpusajanditel oletatud seejuures vaid 2 kg (3–4 kirvest, 10–16 vikatit või 80–100 nuga).[11] Tõsi, me ei oska veel päris adekvaatselt hinnata konkreetsete poolfabrikaatide sepistamisel paratamatult tekkivat kadu. Sellele küsimusele loodame vastuse leida juba lähiajal toimuvate eksperimentaalarheoloogiliste katsete käigus.

 

[1] Askælæ muinaskihelkonda mainitakse 13. sajandil koostatud Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). 13. sajandi algusest pärinevad varaseimad Eesti territoriaalset jaotust tutvustavad allikad, mille kohaselt jagunes Virumaa viieks kihelkonnaks, kuhu lisaks Askælæle (ka Askele, Askaelae) kuulusid veel Rebala (Repel), Lemmu (Lemmun, Laemund), Mahu (Maum) ja Alutaguse (Alentakh). Askælæ hõlmas peaasjalikult hilisema Lüganuse kirikukihelkonna maa-ala

[2] M. Kiudsoo. Viikingiaja aarded Eestist. Idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn, 2016, lk 135

[3] M. Kiudsoo & I. Kallis. Metallurgic complex in Tõdva village, Harjumaa. / Archaeological fieldwork in Estonia 2007. Tallinn, 2008, lk 179

[4] tpq = terminus post quem, ehk aarde varaseim võimalik peitmisaeg. Kiudsoo, Viikingiaja, lk 122

[5] Kiudsoo, Viikingiaja, lk 122.

[6] M. Kiudsoo, I. Kallis & J. Mäll. Archaeological excavations on the iron-smelting site in Tõdva village. / Archaeological fieldwork in Estonia 2008. Tallinn, 2009, lk 100–101.

[7] Kiudsoo, Viikingiaja, lk 109.

[8] Kiudsoo, Viikingiaja, lk 89.

[9] M. Kiudsoo & Ü. Tamla. New hoards from Voorepera, Eastern Virumaa. / Archaeological fieldwork in Estonia 2016. Tallinn, 2017.

[10] M. Kiudsoo & I. Kallis. Viikingiaegne Vomentakæ. Hõbedast rauast ja territoriaalsest jaotusest. / Arheoloogia kogumik. Harjumaa uurimusi, 9. Keila, 2013, lk 45

[11] J. Peets. The power of iron. Iron production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the middle ages. Muinasaja Teadus, 12/2003, Tallinn, lk 135.