Sa oled siin

Trafarettmaalingud Tartu puithoonetes 20. sajandi esimesel poolel

"Trafarettmaalingud Tartu puithoonetes 20. sajandi esimesel poolel"

 

Autor Kristiina Ribelus

Artikkel ilmus kogumikus "Muinsuskaitse aastaraamat 2017"

 

Trafarettmaalingutest rääkides käib jutt tegelikult ühest lihtsamast dekoratiivviimistluse tehnikast. Trafarett on töövahend, mille abil on võimalik lisaks seintele ja lagedele dekoreerida ka põrandaid, tekstiile, mööblit ja muid pindasid. Kuna trafarette valmistades võib eeskujuks võtta ükskõik millise motiivi, ei pea töö autoril erilist kunstiannet olema – tuleb vaid teada õigeid töövõtteid esteetilise lõpptulemuse saavutamiseks. See on aga üks põhjuseid, miks trafarettmaalinguid on eri ajalooperioodidel teistest, suuremaid käsitöö- ja kunstioskuseid nõudvatest dekoreerimisviisidest vähem hinnatud.

Trafarett-tehnikal on pikk ajalugu, mille algeid on nähtud koopamaalingutes[1] ning arvatakse, et tehnika on olnud kasutusel juba maailma kõrgkultuursete rahvaste seas Hiinas ja Egiptuses 3000 eKr.[2] Euroopas jäi trafarett-tehnika kasutamise õitseng kesk- ja uusaega, kuid selle populaarsus säilis Ameerika teatud piirkondades ja Skandinaavias 17.–19. sajandini. Vanimad Eesti trafarettmaalingud on leitud Koeru[3] ja Keila[4] kirikutest ning dateeritud 15. sajandisse. Trafarettdekoori populaarsus tõusis Euroopas taas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui selle kasutust hakkasid propageerima eesrindlikud disainerid ja interjöörikujundajad.[5] Seetõttu leidub ka Tartu 20. sajandi alguse interjöörides hulganisti trafarettmaalinguid.

Tartu maalingute inventeerimine

Tartus on kahel korral korraldatud interjöörimaalingute kogumise projekt, mille käigus on kogutud süsteemselt teavet maalingute kohta. Fookuses on olnud miljööväärtusega hoonestusaladel paiknevad hooned, mis pole riikliku kaitse all. Sellistes hoonetes pole omanikul kohustust maalinguid säilitada ning seetõttu võib teave kergesti hävida. Sel põhjusel pandi alus maalingute kogumise projektile, milles on tegeletud ka inimeste teadlikkuse tõstmisega interjöörimaalingutest. Maalingute inventeerimisprojekti on korraldatud aastatel 2012–2014 Tartus Karlova ja Supilinna linnaosas. Praeguseks on teada 183 maalingut 61 hoonest, millest enamik ei kuulu riikliku kaitse alla.[6] Lisaks süsteemsele kogumisele on kogunenud teavet ka mujalt Tartust. Maalingute kohta kogunenud info on tüpologiseeritud ajastu ja stiili alusel.

20. sajandi kahel esimesel kümnendil oli interjöörides eelmiste sajandite järelkajana levinud lae- ja seinamaalingute puhul maalitavate pindade jagamine süsteemselt väljadeks. Sajandi alguse ornamendikeel oli sageli segu raskepärasest historitsismist ja helgest juugendist. Kohalikud meistrid on trafarett-tehnikat kasutanud peamiselt korduvate mustrite tegemiseks kombineeritult teiste tehnikatega, nagu käsitsi maalimine, joonimine jms. Levinud oli trafarettmustrite ülemaalimine pintsliga: trafaretile iseloomulikud sideribad, mis trafaretti koos hoidsid, maaliti kinni ning trafareti abiga trükitud mustrile maaliti käsitsi peale valgus ja varjud, et ruumiline või taimemotiiv tõetruu mulje jätaks. Alates 1920. aastatest muutusid seinalahendused lihtsamaks, laemaalinguid ei tehtud enam üldse. Mustreid tehti ainult trafarett-tehnikas, neid pärast üle maalimata. 1930. aastatel tuli trafarett-tehnika kõrval kasutusele ka rullimuster. 20. sajandi esimesel poolel dekoreeriti maalingutega nii eluruume kui ka trepikodasid. Lagede ja seinte värvimisel kasutati lubi- ja liimvärve, dekoreerimisel aga peamiselt liim- või temperavärve, millega oli võimalik saavutada tugevamaid värvikombinatsioone. Trepikodades ja mujal, kus seinapinnad olid suurema koormuse all, kasutati ka õlivärvi.

Laemaalingud

Lagesid maaliti nii eluruumides, söögitubades kui ka peasissekäiguga trepikodades. Laemaalingute puhul on olnud levinud meetod laenurkade rikkalikum dekoreerimine – sinna maaliti kas midagi ornamentaalset, figuraalset, maastikuvaade või natüürmort (foto 2). Näiteks söögitubades esineb kannude ja muude toidunõude, pudelite ja söögiga kompositsioone. Nurgakaunistused on ühendatud omavahel joonte või muu raamistusega, teinekord on lae pikemate külgede keskossa lisatud veel omakorda ornamentaalseid kompositsioone. Lae keskossa on maalitud tihti rosett. Edevamates kodudes on rosett olnud ka reljeefne, valmistatud kas kipsist, papjeemašee tehnikas pabermassist või tõmmatud lae krohvimise ajal šablooniga märja krohvi sisse. Trepikodade laemaalingud on olnud pigem tagasihoidlikumad – nurgamotiivid ja rosetiosa on teinekord maalimata jäetud, laeserva ääristav raam on kaunistatud trafarettbordüüriga. Maalermeistrid kasutasid oma töös mustrikatalooge ja eeskujuraamatuid, mistõttu võib ka Tartu maalingute puhul täheldada korduvaid mustreid ning lae- ja seinalahendusi. Tartu miljööväärtusega hoonestusaladelt on kogutud teavet 28 laemaalingu kohta, millest kõik on dateeritud ajavahemikku 1900–1915. Alates 1920. aastatest Tartu interjöörides enam laemaalinguid ei esine.

Seinamaalingud

Eluruumide ja trepikodade seinapinnad on olnud sageli kas värvitud või tapeeditud. Kui võrrelda leide samal ajal ehitatud hoonetest, pole võimalik eristada, kas tapeeti eelistati värvitud seintele või vastupidi. Pigem on valik olnud maitseküsimus. Kõige levinumad värviga tehtud seinaviimistluslahendused sellest ajaperioodist saab jagada kogutud teabele tuginedes viide rühma: seinapind on skemaatiliselt jagatud kas üheks või mitmeks tahvliväljaks, horisontaalselt kaheks või kolmeks väljaks või kogu seinapind on jagatud väiksemateks kiviplokke ehk kvaadreid imiteerivaks pinnaks. Kõikide lahenduste puhul on värvitud väljad dekoreeritud trafarettmustritega. Näiteks ühe tahvliga skeemi puhul on levinud nurkade kaunistamine nurgatrafaretiga (foto 3). Mitme tahvliga seinalahenduse puhul on võidud tahvlite sisu trükkida trafarett-tehnikas piiramata pinna mustriga (foto 4). Kui seinapinnad on jagatud horisontaalselt kaheks või kolmeks väljaks, siis trafarettbordüür (foto 5) on maalitud värviväljade piirile, et rõhutada ühe värvitooni lõppu ja teise algust. Kvaadermaalingud on tihti käsitsi maalitud, iga kiviplokk imiteerib kas marmor- või graniitkivi (foto 6).

Tahvlijaotustega maalingud olid levinud elu- ja esindusruumides, kvaadermaalinguid on leitud ainult esinduslikematest trepikodadest. Horisontaalselt kolmeks jagatud seinapinnad on tavalised eluruumides ja väga levinud trepikodades ning horisontaalselt kaheks jagatud pinnad on peamiselt kasutusel olnud eluruumides. Viiest kahte seinalahendust kasutati veel aastatel 1920–1940: trepikodades horisontaalselt kolmeks jagatud seinapinda ja eluruumides horisontaalselt kaheks jagatud seinapinda. Trafarettbordüüre trükiti värvitud välja ülemisse serva. Eluruumides kaunistati teinekord seinapinda rikkalikumalt, lisades bordüürile iga 50 sentimeetri järel vertikaalsed, geomeetrilised mustriribad (foto 7).

Lisaks trafarettmustritele väärivad tähelepanu ka omamoodi põnevad rullimustrid (foto 8), mis, tuginedes Tartu inventeerimistulemustele, tulid Eestis kasutusele umbes 1930. aastate teises pooles. Rullimustrit on kasutatud trafarett-tehnika asemel piiramata pinna mustri saamiseks ning see tehnika on trafaretiga võrreldes kordades kiirem. Tihti esinevad rullitud mustripinnad koos trafarettbordüüriga.

Kokkuvõtteks saab öelda, et Tartu 20. sajandi esimese poole puithooned on olnud väga rikkalikult maalingutega dekoreeritud ning iga korteriomanik, kes säärases hoones elab, võiks enne remonti uurida, millised maalingud tema kodu interjööris võivad peituda.

 


[1] The Grove Encyclopedia of Materials and Techniqus in Art. Ed. Garald W. R. Ward. Oxford University Press, New York, 2008, lk 614–616.

[2] Encyclopedia of Interior Design, Vol. 2, M-Z. Ed. J. Banham. Fitzroy Dearbourn publishers, London and Chicago, 1997, lk 1229–1232.

[3] A. Randla, Uuringud Koeru kirikus. Muinsuskaitse aastaraamat 2011. Muinsuskaitseamet, 2012, lk 73–74.

[4] A. Randla. Keskaegsete seinamaalingute uued leiud Pöide ja Keila kirikus. Muinsuskaitse aastaraamat 2016. Muinsuskaitseamet, 2017, lk 86–87.

[5] Encyclopedia of Interior Design, Vol. 2, M-Z. Ed. J. Banham. Fitzroy Dearbourn publishers, London and Chicago, 1997, lk 1229–1232.

[6] K. Ribelus. Trafarettmaalingud Eesti…, lk 2.