Sa oled siin

Ajaloo kaitsmine on meie kõigi ühine huvi

Arheoloog Marika Mägi toob oma artiklis "Kuidas kaitsta ajalugu?" väga hästi välja peamised murekohad Eesti arheoloogiapärandi osas: üldsuse vähene teadlikkus meie vanimast pärandist, röövkaevamised ning riigi vähene suutlikkus pärandi kaitse ja tutvustamise korraldamisel.

Olen oma töös korduvalt kuulnud, et maaomanikud olla ütelnud detektoristidele, et võite minu maal otsida, kuid ärge leidudest Muinsuskaitseametile rääkige, sest „siis võetakse kõik kaitse alla ja enam ei saa porganditki maha panna“. Tegelikult ei ole arheoloogiapärand üldse nii nõudlik kaasteeline, vastupidi – väärtused maapõues seni välja kujunenud igapäevaelu ei sega. Ikka saab põldu ja peenraid teha, ka majad ehitatud ja vajalikud kommunikatsioonid paigaldatud. Ehitamise eel tuleb loomulikult läbi viia arheoloogiline uurimine, kuid selleks saab riigilt toetust taotleda: näiteks viimase viie aasta jooksul on igal aastal kümnekonnas talus selliseid uuringuid toetatud ja valmisolek on seda ka edaspidi teha.

Selleks, et arheoloogiapärand oleks paremini väärtustatud ja hoitud, on meie eesmärk teha tihedat koostööd kõikide sellest valdkonnast huvitatud inimestega. Alates 2011. aastast on ka Eestis toimunud suur muutus hobiotsijate ja riigi suhetes: tänaseks on meil umbes 500 huvilist, kes on läbinud koolituse ja saanud Muinsuskaitseametilt loa maastikul kultuuriväärtusi otsida. Loomulikult peavad detektoristid otsingule minnes ka maaomanikult luba küsima. Hobiotsijatele oleme korraldanud teabepäevi ja väga hästi on hakanud tööle koostöö uurijatega, et kaasata loaga otsijaid arheoloogilistel kaevamistel.

Muinsuskaitseametis töötab kaheksa pärandi hoidmisele ja tutvustamisele pühendunud arheoloogi, kes annavad endast igapäevaselt parima, et kõik inimesed meie arholoogiapärandi olulisust mõistaksid, kuid igaüheni jõudmine nõuab veelgi suuremat pingutust.

Hobiotsijad annavad aastas üle sadu leide, mõne suurema leiukogumi puhul võib esemete hulk ulatuda ka tuhandetesse. Igal aastal saab Eesti arheoloogiapärand nõnda uut teavet sajakonnast seni teadmata matmis- või elupaigast ja ohvrikohast. Samas tuleb tunnistada, et meil napib nii tööjõudu kui ka vahendeid, et kõik leiupaigad kiirelt seadusliku kaitse alla viia.

Miks ei ole juba teada olevates arheoloogilistest paikades edasised otsingud lubatud? Inimestel on sageli keeruline mõista, et arheoloogilised leiud ei ole lihtsalt vanad ja väärtuslikud esemed, ajaloo uurimise seisukohalt on väga oluline leidude asukoht maastikul ja nende asetsemine üksteise suhtes. Kui näiteks matmispaigast kõik metallesemed välja korjata, siis pole seda kohta enam arheoloogiliselt võimalik uurida. Maapõu on parim ja säästlikuim riigi vara hoidla. Arheoloogilised leiud on riigi vara ja see riik on meie kõigi oma. Seega – riigile kuuluvad leiud kuuluvad meile kõigile ja keegi ei tohi võtta endale õigust oma kaaskodanikke sellest hüvest ilma jätta.

Praegu Riigikogus teisel lugemisel olev uus muinsuskaitseseaduse eelnõu on väga oodatud: see toob leevendust nii mõnelegi ülal toodud kitsaskohale, eriti avastatud muististe kiiremale arvele võtmise ja avalikustamise küsimusele. Samas, nagu ka Marika Mägi välja toob: iga põllu kõrvale vahti välja panna ei saa, seega peame igaüks seisma selle eest, et röövkaevamisi ära hoida. Arheoloogiapärand maa sees on taastumatu, välja võetud muinasaegse eseme asemele uut ei kasva, ja turul leide maha müües jääb meile alatiseks teadmata, kas ja kui ägedad viikingid meie esivanemad olid või ei olnud.

Artikkel ilmus ajalehes Saarte Hääl 11.12.2018

 

 

Veel uudiseid samal teemal

Kaimri-Lõpe tankitõrjeliin, SM F 3012:22 Fn, Saaremaa Muuseum SA. Foto: Tõnu Grepp
04.01.2019

Militaarpärandi nimekiri täieneb

Muinsuskaitseamet alustas läbirääkimisi kohalike omavalitsuste ja omanikega 15 militaarpärandi objekti kultuurimälestiseks tunnistamiseks. Lõplik nimekiri, mille alusel tehakse kultuuriministrile ettepanek objektid kaitse alla võtta, selgub läbirääkimiste käigus.

Riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ tulemused
17.12.2018

Pühakodade programmist on toetatud kirikuid ligi 13 miljoni euroga

Kultuuriministeeriumis toimus 14. detsembril riikliku programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ juhtnõukogu kogunemine, kus võeti kokku lõppeva programmiperioodi tulemused. Programmi viimase viie aasta eelarve oli kokku 3,61 miljonit eurot ja toetust sai 118 pühakoda.