Ajaloomälestistena on Eestis riikliku kaitse all sõjahauad
Sõjahauad on Eestis kaitse all ajaloomälestistena ning ebasobivas asukohas asuva sõjahaua ümbermatmist reguleerib Sõjahaudade kaitse seadus. II maailmasõja sündmuste mälestamisega seotuna on kunstimälestistena riigi kaitse all kolm Eesti autorite loodud kõrge kunstiväärtusega objekti. Monumentide ja mälestusmärkide, mis ei ole mälestised ega asu matmispaikadel, ümberpaigutamise osas saavad otsuseid teha kohalikud kogukonnad, võttes arvesse nii kinnisasja omaniku soove kui ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna huve.
Eesti territooriumil sõjategevuse tõttu surnud isikute säilmete ja matmispaikade austamise ning viimaste tähistamise kohustus tuleneb Genfi konventsioonist. Sõjahauad on Eestis kaitse all ajaloomälestistena. II maailmasõjas hukkunud NL armee võitlejate ja terrori läbi hukkunute ühishaudu, mille hauatähised pärinevad nõukogude ajast on 236, neist 143 paiknevad väljaspool kalmistuid. 217 ühishauda on sellist, mida Vene Föderatsioon loeb Eestis asuvateks sõjahaudadeks. Kõnealustes matmispaikades on tuhandete hukkunute säilmed. Eesti riik kaitseb hukkunute hauarahu ja suhtub hukkunutesse austusega.
II maailmasõja sündmuste mälestamisega seotuna on kunstimälestistena riigi kaitse all kolm Eesti autorite loodud kõrge kunstiväärtusega objekti:
- Tehumardi memoriaal Saaremaal,
- Tagavere monument Saaremaal,
- Skulptuur Kivijüri Hiiumaal.
Ebasobivas asukohas asuva sõjahaua ümbermatmist reguleerib Sõjahaudade kaitse seadus. Sõjahaua ümbermatmise ja matmiskohta tähistava hauatähise ümberpaigaldamise küsimuses tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, et kujundada omavalitsuse seisukoht ümbermatmise vajaduse osas. Sõjahaua ebasobivaks asukohaks määramiseks ja sõjahaua ümbermatmiseks saab kohalik omavalitsus vajadusel pöörduda vastava taotlusega Kaitseministeeriumi poole.
Sõjahaudade kaitse seaduse alusel kuuluvad säilmed ümbermatmisele, kui sõjahaud asub ebasobivas kohas. Sõjahauale ebasobivaks kohaks on eelkõige pargid, muud haljasalad ja hooned tiheasustusaladel väljaspool kalmistuid, samuti kohad, kus toimuvad massiüritused või asuvad haudadega mitteseotud rajatised, ning muud kohad, mis ei võimalda sõjahaua väärikat kohtlemist. Sõjahaua asukoha ebasobivuse määrab sõjahaudade komisjon. Kaitseminister otsustab sõjahaudade komisjoni ettepanekul, millised säilmed millisele kalmistule ümber maetakse.
Ümbermatmisele kuuluvad säilmed maetakse sobivale kalmistule. Ümbermaetavate säilmete senisest asupaigast teisaldatakse hauamonument või muu hauatähis, nagu hauaplaat ja rist, säilmete uude matmispaika. Kui monument on oma suuruse tõttu säilmete uude matmispaika teisaldamiseks sobimatu, samuti monumendi puhul, mille teisaldamine uude matmispaika pole muul põhjusel võimalik, otsustab kaitseminister sõjahaudade komisjoni ettepanekul
- hauamonumendi kohandamise või
- hauamonumendi põhiliste elementide paigaldamise uude matmispaika või
- uue hauamonumendi rajamise uude matmispaika ja senises asupaigas oleva hauamonumendi demonteerimise.
Sõjahaua mälestiseks olemine lõpetatakse, kui selles olnud säilmed on ümber maetud. Sõjahaua mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister käskkirjaga.
Kui palju on Eesti avalikus ruumis nõukogude võimule ja Eestit okupeerinud punaväele püstitatud täiendavaid mälestusmärke, ei ole teada, kuna need ei ole riikliku kaitse all ega registreeritud. Muinsuskaitseamet peab arvestust vaid riigi kaitse all olevate mälestiste üle.
Monumentide ja mälestusmärkide, mis ei ole mälestised ega asu matmispaikadel, ümberpaigutamise osas saavad otsuseid teha kohalikud kogukonnad, võttes arvesse nii kinnisasja (millel objekt asub) omaniku soove kui ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna huve. Iga monumenti tuleks käsitleda eraldiseisvana ja tegutseda lähtuvalt selle loost ning alati võib nõu küsimiseks pöörduda ka Muinsuskaitseameti või näiteks kohaliku muuseumi poole, et aidata välja selgitada otsuste langetamiseks vajalik info.