Arheoloogiline leid kuulub riigile

Pealkirjas esitatud lause pärineb muinsuskaitseseadusest. Sama moodi oli see kirjas ka 1925. aastal vastu võetud Eesti esimeses muinasvarade kaitse seaduses. Miks siis ikkagi kuulub leid riigile? Mis või kes see riik õieti on ja mida ta nende leidudega teeb?

Miks kuulub arheoloogiline leid riigile?

See, et osa meid ümbritsevatest asjadest on erilisemad kui teised, on inimkond mõistnud juba aastatuhandeid. Juba  Konstantinoopolis aastal 533 laseb keiser Justinianus, toetudes kolm ja pool sajandit varem elanud jurist Gaiusele kirja panna järgmist: „Nüüd vaatleme asju. Need on kas meie (era)omandis või väljaspool meie (era)omandit. Sest mõned asjad kuuluvad vastavalt loomuõigusele kõigile, mõned on avalikud, mõned kuuluvad kogukonnale, mõned mitte kellelegi; enamik asju kuulub aga üksikutele inimestele ning neid omandatakse erinevatel alustel…“ (tõlge Hesi Siimets-Gross). Viimaste hulka mitte kuuluvateks pidasid Rooma juristid ka asju, mille peremeest ei olnud võimalik kindlaks teha. Aastasadade jooksul on  riigivalitsejad järjest andnud välja seadusi, millega kuulutatakse maast leitud vanad asjad kas kuningale kuuluvaks või demokraatlike vabariikide tekkides rahva omaks. Sellega antakse teada, et õigus eelnenud põlvkondade pärandile on kõigil inimestel, mitte ainult maaomanikul või leidjal.

Mis või kes on riik, leidude omanik?

Kui arheoloogilistest leidudest juttu tuleb, siis on siin-seal ikka kuulda arvamust, et – riigi kõrgeim võim on rahvas, seega ongi mul õigus leid endale jätta, see kaminasimsile sättida ja veelgi enam – maha müüa. Nii nagu Louis XIV eksis, kui arvas, et „riik – see olen mina“ (selle eest maksid tema järeltulijad peaga), ei ole ka üksikul inimesel põhjust end rahvaks ülendada.

Riik – see oleme meie kõik, kuid mitte igaüks eraldi, vaid kõik koos. Kogu aeg talgu korras kõiki ühiseid asju pole võimalik aga ajada, seetõttu on ühiskonnas igaühel oma roll: kes on õpetaja, põllumees, poliitik, raamatupidaja, ehitaja, müüja, politseinik jne kuni arheoloogini välja. Ühiste asjade hoidmiseks on samuti meil omad kohad: raamatukogud, arhiivid, muuseumid, kuhu oleme loonud tingimused asjade säilimiseks, uurimiseks ja  vaatamiseks. Üksikisik ei suuda luua arheoloogilistele asjadele säilimistingimusi, ja päriselt – viikingiaegse hõbeplateeringuga odaotsa Coca-Colas leotamine ei ole konserveerimine, see on asja hävitamine (korduv kurb näide elust).

Mida riik leidudega teeb?

Riik, st meie kõik koos, varasematelt põlvedelt pärit ja ühiselt loodud institutsioonide kaudu hoiame ühiskonna elusana ja koostoimivana ning püüame seda oma lastele anda edasi veelgi paremana. Me spetsialiseerume, sest igaüks on milleski hea. Kui elektrik paneb elektrit ja hambaarst parandab hambaid, siis ajaloolased ja arheoloogid uurivad, milline oli meie minevik, kes olid inimesed, kes meid on teinud sellisteks, nagu me oleme. Nagu ütles tuntud arhitektuuriuurija Villem Raam muinsuskaitseliikumise algaastail: kui tunneme oma minevikku, siis oleme rikkamad, ja sellisena suudame ise luua rikkamat kultuuri.

Ajaloo uurimisel on iga tekstilõik ja esemekatke oluline, iga uus põlvkond uurijaid vaatab allikaid uue pilguga. Digitaalsetest lahendustest on küll abi, kuid originaali ei asenda neist ükski– ei foto, ei 3D-pilt, ei materjalianalüüs. Ettekujutus, et loome superregistri, aga asjad ise olgu seal, kuhu parasjagu keegi arvab paremaks need müüa – ei ole ajaloouurimise seisukohalt võimalik. Ajalooallikate puhul ei ole võimalik öelda: selle asja oleme läbi uurinud, rohkem infot me siit ei saa. Allikaid tuleb hoida – ja allikad on ka muistised maastikud. Maastikult saadud arheoloogilised leiud tuleb kenasti kokku koguda, et ka 100 aasta pärast saaksid uurijad edasi uurida või eelkäijate järeldusi kontrollida, mitte ei oleks sunnitud pimesi uskuma varem tegutsenud uurija hinnanguid.

Uurimine, otsimine ja tänulikkus

Eesti praegused maastikud on kujundanud inimene – põlvkond põlvkonna järel on lisanud maastikule oma kihi. Aastatuhandete jooksul on osa kihte mattunud uute alla, kuid nad on alles. Ajaloolase ja arheoloogi riiklik ülesanne on uurida meie mineviku maastikke, teha avastusi, leida muistiseid. Mõni avastus võib meie senise teadmise pea peale pöörata, järgmine võib jälle tagasi jalgele tuua. Muistised ja leiud paneb kõnelema uurija, ta on ülejäänud ühiskonna jaoks mineviku vahendaja ja tõlgendaja.

Arheoloogiline väliuurimine on üsna raske töö, et seda üksi teha, ja enamasti polegi arheoloog üksi. Kui uurija on valinud koha, mida uurida, ja sealt leitakse midagi, on leidjaks uurija. Olenemata sellest, kas ta oli maastikul üksi või oli tal sada kaevajat vabatahtlikuna või palga eest kaasas. Enamikel arheoloogilistel ekspeditsioonidel on leidude füüsilised leidjad kaevajad, mitte arheoloog ise. Arheoloog dokumenteerib, loob seosed ja kirjutab aruande, teadusartikli jne, tema on see, kes otsustab, mis tööülesandeid keegi uurimise käigus täidab.

Iga head tööd teinud ühiskonna liige on väärt pälvima rahva tänu. Igal aastal tunnustatakse vabatahtlikke elupäästjaid, kelle kiire tegutsemine on teise inimese ohtlikust olukorrast elule tagasi aidanud. Aga kui mängus on asjad, miks siis arvatakse, et tänulikkus peab olema arvutatud rahasse? Kui vabatahtlikud päästjad täidavad endale võetud kohustust ja aitavad kustutada põlevat maja, ei ole tavaks maja väärtust kokku arvutada ja igale voolikut käes hoidnud mehele selle põhjal ülekannet teha.  Kas medal ja aukiri ning sellega kaasnenud esiletõstmine tõesti ei ole tänu?

Arheoloogiline uurimine ja niisama arheoloogiliste asjade leidmine ei saa toimuda ühel ja samal ajal. Kui maastikult leiab vanu asju keegi teine kui uurija ja tema meeskond, siis on seaduseandja ette näinud, mis selliste leidude puhul peab leidja tegema, et rahva ühisvara talletatud saaks. Kui leidja teeb kõik õigesti, siis määratakse talle leiuautasu. Leiuautasu ei ole palk tehtud töö eest. See on ette nähtud selleks, et leidja otsustust suunaksid ühised väärtused, mitte isiklikumat sorti motiivid: alates mugavusest (ei viitsi asjadest teada anda) kuni lihtsa omakasuni (müün maha).

Kuidas ikkagi on nende tasuta lõunatega?

Olen kuulnud nii mõnegi detektoristi suust lauset, et tasuta lõunaid ei ole – kui riik tahab leide, siis maksku. Tavaliselt ühiskonnas makstakse selle eest, mida on tellitud. Restorani, minnes makstakse endale tellitud praad kinni, kui raha ei ole, siis restorani ei lähe.

Kuidas on aga arheoloogiaga? Riik (rahvas) on otsustanud Riigikogu kaudu, et teadust rahastatakse praegu sellises ulatuses, nagu seda tehakse. Kas see otsus on hea ja jätkusuutlik, on iseasi, kuid hetkel on olukord selline. Raha on nii palju, kui on. Arheoloogilised asjad maastikul ei vaja päästmist – parim hoiupaik on pinnas, nad saavad seal oodata uurimist. Seevastu õpetajad, päästjad, pensionärid, lapsed jne vajavad ühist abi ja tähelepanu praegu. Inimeste kirgi ja hobisid on aga seinast seina, näiteks osa inimesi harrastab käia maastikul metalliotsijaga vanu asju otsimas. See hobi on tihedalt seotud meie ühisvaraga ja me ei saa lubada selle laiali tassimist, seega on riik sundseisus – uurimiseks praegu raha ei ole, kuid allikaid laiali tassida ei saa lubada. Kui kalmetest ja asulatest korjata välja kõik metall ning see althõlma maha müüa, siis hiljem nende kohtade uurimine annab ajaloost äärmiselt vildaka pildi: nii võibki jääda mulje, et kui meie naabrid viikingiajal sõitsid Konstantinoopolisse ja tagasi, lõid riike ja rikast kultuuri, siis konutasid meie esivanemad samal ajal porises suitsutares ning lõid kirpe tappes aega surnuks. Ajalugu on meie endi kätes, iga odaots ja sõlg loeb! Iga leidja saab panustada ajalukku. Just uurimine ja ajalookirjutus on see, mida peaks riigilt nõudma.

Artikkel ilmus ajalehes Saarte Hääl, 27.11.2019