Sa oled siin

Blogi: Esimene näide seinamaali päästmise aktsiooni edukast lõpust

Kaitsekleebiste eemaldamine maalingult pärast selle kinnitamist uude asukohta. Foto Taavi Tiidor
Kaitsekleebiste eemaldamine maalingult pärast selle kinnitamist uude asukohta. Foto Taavi Tiidor

2013. a tekkis ajakirjanduses elav arutelu Tartu vana kaubamaja lammutamise teemal. Avaliku huvi keskmes oli hoones paiknenud restorani Tarvas seinale maalitud Elmar Kitse pannoo, mille saatus sattus lammutamisele määratud hoones ootamatult ohtu. Insenerid ja konservaatorid olid seepärast töötanud kunstiteose päästmiseks välja plaani, mis nägi ette teose seinast lahti lõikamise ja eemaldamise koos krohviga.

Kuigi freskode teisaldamine on mujal maailmas olnud aastasadu tavapärane restaureerimispraktika, nõudis Kitse seinapannoo keeruline laad erilist lähenemist ja hoolega läbimõeldud tegevuskava. Töö oli probleemne mitmel põhjusel­, millest olulisimad olid reljeefne pind ja tundmatu maalimeedium.

Ettevõtmise õnnestumises ei olnud sugugi kõik veendunud. Eriti teravalt kritiseeris plaani kunstiteadlane Enriko Talvistu, kes oli kindel, et „selle taiese hurraa-eemaldamine oma kohalt lõpeb tema hävinguga suuremas osas.“[1]

Kõiki võimalusi kaalununa leidsid konservaatorid ja muinsuskaitse esindajad, et teisaldamine on teose päästmiseks siiski turvalisim moodus, ning nii demonteeriti see plaanitud moel.[2] Toona lõppes lugu tõdemusega, et tehtud tööle ei saa anda lõplikku hinnangut, kuna pannoo seinale tagasi panek on veel läbi proovimata.

Nüüd saame aga esitleda esimese edukalt lõpetatud päästeaktsiooni tulemust, mille tähtsus ulatub ühe kunstiteose juhtumist kaugemale. Tehtud töö tõestab, et kogenud inseneride ja konservaatorite hoolikalt läbi mõeldud, ent siiski eksperimentaalne protseduur on end õigustanud ning tõotab head ka oma järge ootavale Tarvase restorani pannoole.

Elmar Kitse pannoo „Kolm neidu“ Viljandi Kutseõppekeskuses

Kaks aastat peale Tartu pannoo juhtumit vajas päästmist järgmine Elmar Kitse teos. Vana-Võidu mõisa algilme taastamise huvides otsustati lammutada selle nõukogudeaegne juurdeehitis. Paraku paiknes seal ka Kitse 1970. a valminud seinamaal „Kolm neidu“. Ainuke viis teos säilitada oli selgi korral see seinalt eemaldada.

Mõisas tegutseb juba 1920. aastatest kutsekool. Juurdeehitise lammutamisega kaasneva ruumipuuduse leevendamiseks oli mõisa ajaloolisest karjakastellist ehitatud moodne õppehoone, kuhu Kitse seinapannoole oli uus asukoht juba välja valitud.

Teos meenutas väliselt sgrafiitot, ent tegelikult oli selle reljeefne pind süvistatud märja krohvi sisse ja maalitud juba kuivale krohvile. Et Tartu pannoo eemaldamiseks kasutatud meetod näis reljeefsele pinnale hästi sobivat, otsustati nüüd kasutada Vana-Võidus sama tehnikat. Teose väiksem mõõtkava muutis töö küll kiiremaks, aga uusi riske tõotas kaasa tuua värvikiht, mis näis Tarvase maalinguga võrreldes mõnevõrra hapram.

Seinalt eemaldamisele eelnes selgi korral teose esikülje katmine profülaktiliste kleebistega. Kõigepealt kanti töö pinnale marli, mis suruti hoolikalt kõikidesse pinnasüvenditesse, ja seejärel kaeti töö tugevama puuvillase kangaga. Liimainena kasutati hapra värvikihi tõttu 10% jänesenahaliimi lahjemat vesilahust.

Demonteerimisprotsess kulges Tarvase pannoo omaga sarnaselt. Erinevus oli ainult see, et kui Tarvase pannoo eemaldati kümne eraldi paneelina, siis teose „Kolm neidu“ puhul piisas pooleks saagimisest.

Uuele seinale paigaldamine

Ettearvamatute tulevikustsenaariumide tõttu sooviti säilitada kunstiteose mobiilsus, et vajaduse korral oleks seda võimalik taas kerge vaevaga liigutada. Seepärast ei liimitud teost mitte otse seinale, vaid see kinnitati uude asukohta spetsiaalsete kahekordsest vineerist alusplaatide abil.

Kõigepealt kaeti alusplaadid kontaktkrundi ja plaatimisseguga ning töö tagakülg nakkedispersiooniga. Peale plaatimissegu kõvenemist eemaldati teose esikülge kaitsvad vineertahvlid ja reljeefse pinna stabiliseerimiseks vajalik ehitusvaht. Vineerplaatide servad lõigati õigesse mõõtu ja teose ümber kinnitati samadest plaatidest lõigatud 4 cm laiused ribad. Teose krohvipinna ja vineerist riba vahele jäeti u 1,5 cm laiune tühimik, mis täideti montaažiseguga.

Tõstmise ajaks lisati teose esiküljele jäigastavad toed. Teose algupärase asendi tagamiseks kasutati joonlaserit ja eemaldamisel tehtud märkejooni.

Kaitsvate kattekihtide eemaldamine ja esteetiline esitlus

Kleebiste eemaldamiseks oli esmalt vaja reaktiveerida kinnitamiseks kasutatud loomne liim. Kui tavaliselt tehakse seda kuuma veega, siis seekord otsustati kasutada kuuma veeauru, et vältida liigse vee pinnale kandmist. Seejärel eemaldati kangad ettevaatlikult u 30 cm ribadena.

Saabunud oli otsustav hetk: alles kleebiste eemaldamise järel selgus teose seisukord ja see, kas teisaldamine tegelikult õnnestus. Kui kangaste alt paljastus vähehaaval teose peaaegu perfektselt säilinud pind, võisid konservaatorid hingata kergendatult. Ainult väike piirkond maalingu paremas alanurgas oli saanud kahjustusi ning vajas kinnitamist ja krohviparandusi.

Kleebiste eemaldamise järel puhastati maaling kuuma auru ja niiskust imavate paberite abil liimijääkidest. Kahe paneeli vaheline lõikejoon täideti krohviga ja toneeriti. Kerget retušeerimist otsustati teha ka töö ülejäänud piirkondades, kuhu oli aastakümnete jooksul, mil teos paiknes aktiivses kooliruumis, tekkinud väiksemaid mehaanilisi kahjustusi ja kriimustusi.

Lõpptulemus

Võib öelda, et eksperimentaalne, riskantne ja tehniliselt keerukas ettevõtmine õnnestus suurepäraselt ning tõestas end sobiva viisina reljeefse pinnaga kunstiteose teisaldamiseks. Ehkki seinamaalid on kohaspetsiifiline kunst, mida tuleks säilitada oma autentses asukohas, võib tulla ette olukordi, mil teisaldamise ainus alternatiiv on kunstiteose häving koos seda ümbritseva keskkonnaga. Sellisel juhul on teose uude asukohta ümberpaigutamine põhjendatud.

Elmar Kitse „Kolm neidu“ on täies hiilguses eksponeeritud Viljandi Kutseõppekeskuse uues õppehoones ning tehtud töö on sellele loonud pigem lisaväärtust. Jääme ootama, millal leitakse sobiv koht ka Tarvase pannoole.

 

[1] Talvistu, E. Tartu linn on palju võitnud, Elmar Kits on sisse sõitnud. – Tartu Postimees, 2013, 1. juuli, http://tartu.postimees.ee/1285956/enriko-talvistu-tartu-linn-on-palju-vo....

[2] Tööprotsessist vt pikemalt: Hiiop, H., Jukk, Ü. Tarvase restorani seinapannoo. Päästmine või pääsemine. – Muinsuskaitse aastaraamat 2013, lk 66−68, http://www.muinas.ee/files/Muinsuskaitse_2013_web.pdf (PDF).

Veel uudiseid samal teemal

11.12.2018

Ajaloo kaitsmine on meie kõigi ühine huvi

Arheoloog Marika Mägi toob oma artiklis "Kuidas kaitsta ajalugu?" väga hästi välja peamised murekohad Eesti arheoloogiapärandi osas: üldsuse vähene teadlikkus meie vanimast pärandist, röövkaevamised ning riigi vähene suutlikkus pärandi kaitse ja tutvustamise korraldamisel. Olen oma töös korduvalt kuulnud, et maaomanikud olla ütelnud detektoristidele, et võite minu maal otsida, kuid ärge leidudest Muinsuskaitseametile rääkige, sest „siis võetakse kõik kaitse alla ja enam ei saa porganditki maha panna“. Tegelikult ei ole arheoloogiapärand üldse nii nõudlik kaasteeline, vastupidi – väärtused maapõues seni välja kujunenud igapäevaelu ei sega. 

03.12.2018

Euroopa kultuuripärandiaasta annab teatepulga üle laulu- ja tantsupeoaastale

Homme,  4. detsembril algusega kell 12.30 annab Euroopa kultuuripärandiaasta teema-aasta teatepulga üle järgmisele, laulu- ja tantsupeoaastale. Euroopa kultuuripärandiaasta tänusündmusel võetakse kokku aasta erksamad hetked, tõstetakse esile sadade aasta jooksul toimunud kultuuripärandit väärtustavate sündmuste korraldajaid, kes on andnud oma panuse Euroopa kultuuripärandiaasta õnnestumisse.