Sa oled siin

Blogi: Kisub linnaks. Viis alevit 1926. aastal

Tapa linna I laulupäeva rongkäik 10. juulil 1927. Üritusega tähistati linnaõiguste saamise esimest aastapäeva. Foto SA Virumaa Muuseumid
Tapa linna I laulupäeva rongkäik 10. juulil 1927. Üritusega tähistati linnaõiguste saamise esimest aastapäeva. Foto SA Virumaa Muuseumid

Eesti linnade kalendris oli 2016. aasta pidustusterikas, sest 90. sünnipäeva tähistasid viis endist alevit, mis omandasid 1926. aastal linnaõigused: Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi. Kas tegu oli ainult nimemuutusega või kajastus muudatus ka linnaruumis?

1920. aastate teisel poolel käis nii väikeasulates kui ka linnades vilgas elu, mida soosis kasvav majanduslik heaolu. Ehitati, avati uusi asutusi, võeti laenu ning projekteeriti eramutele ja avalikele hoonetele juurde- ja ümberehitisi. Selle taustal jooksis linnaõiguste teke pigemini üldiste arengute tuules. Linnastaatuse mõju on kergem jälgida asulale tulnud kohustuste valguses, mis hakkas aastate möödudes linna kujundama.

Eestis oli tollal 13 linna, mida ei peetud just paljuks. Seepärast tehti ettepanek linnaks muutuda 13[1] suuremale alevivalitsusele, kellest võtsid ettepaneku vastu vaid viis vaprat. Idee taga oli Eesti Linnade Liit, kes esitas Siseministeeriumile sellekohase ettepaneku.[2] Eeskuju võeti Saksamaalt, kus enamiku moodustasid 2000–5000 elanikuga linnad. Väljapakutud Eesti aleveistki oli enamik 2000 või rohkema elanikuga, rääkimata Nõmmest, mille elanike arv ületas 10 000 piiri.

Nõustusid ainult vähesed

Linnaks saamine eeldas seadusest tulenevalt kahe kolmandiku majaomanike ja linnaelanike üldist nõusolekut. Nõmme saatuse otsustas erandina ministeerium ise – majaomanike leige huvi tõttu. Linnaks muudeti Nõmme 1926. aasta 12. novembril ning linnale kohaselt pandi seal maksma 1892. aasta linnaseadus koos hilisemate muudatuste ja täiendustega.[3]

Kõige innukamalt kõlas linnaõiguste saamise eest Põltsamaa hääl: erinevalt teistest alevitest olid sealsed majaomanikud koosolekul kõik ühehäälselt linnaks muutmise poolt.[4] Sindi alev ütles pakkumisest kohe ära,[5] tuues ettekäändeks liigsed maksukohustused kinnisvaraomanikele. Tõesti, majaomanike kartus oli üldine. Nad kartsid, et linna teede uuendamise kohustus veeretatakse nende kaela.

Ka Türi majaomanikud polnud esialgu nii üksmeelselt optimistlikud,[6] sest oli teada, et linna kohustuseks jäävad alghariduse, hoolekande ja tervishoiu tagamine ning muudki ülesanded, mille eest vastutati varem koos maakonnaga. Nii näiteks jäi vast valminud koolimaja laenukohustus üksnes Türile.

Linnaõigus, nii privileeg kui ka kohustus

Peamiselt võimaldas linnana tegutsemine pääsu maakonnavalitsuse korralduse alt, mis tähendas suuremat iseseisvust[7] ehk paindlikumat maksusüsteemi ja võimalust oma sissetulekuid suurendada. Uus linn liikus maavalitsuse alt Siseministeeriumi haldusalasse. Maakeeli: kadus kauka jagamine maakonnaga.[8] Samas kaasnes sellega hulk kohustusi, mida kompenseeriti riigi toetuse ja uute maksudega.

Vahest suurim abi, mida uued linnad usinasti kasutasid, olid teede parandamiseks ministeeriumi teedekapitalist saadavad lisasummad. Maakonna all olevatele alevitele neid ei võimaldatud. Teedeministeerium siiski koordineeris, millised teelõigud tuleb korrastada esmajärjekorras ja missugust pinnakatet kasutada. Näiteks teatati Põltsamaa linnavalitsusele, et Tartu maantee tuleb katta klompkividega ning Jõgeva ja Võhma kiviteed kruusaga.[9] Linnade põhitänavad kaeti üldjuhul bituumeni baasil mustkattega või betoonkattega (nt Nõmmel Vabaduse puiestee).

Tõrva suunaski linnastaatuse järel vabanenud lisaraha ennekõike linna heakorda ja teede uuendamisse. Ka üldine heakord tõotas linnaks saamise järel paraneda, kuna selleks saadi võtta teatud mahus raha juurde korteriolude parandamise fondist. Kindlasti muutsid olukorda uued maksud, mida linna iseseisvus lubas rakendada. Näiteks kehtestati kõikjal trahterimaks, ehkki see ei pälvinud ettevõtjate eriti sooja poolehoidu.

Üldiselt saab öelda, et linnapilt muutus tänu lisandunud haljastusele kaunimaks ja teed paremini sõidetavamaks.

Hoolekanne, haridus ja heakord kui kolm vaala, mis nõudsid kiireid tulemusi

Uute linnade esimene proovikivi oli lahendada hoolekande probleem, sest maakondlikesse vanade- ja lastekodudesse, mille uksed olid avatud ka aleveile, linnarahvast enam ei lubatud. Erinevalt alevist neelas uues olukorras linnaeelarvest suurima tüki kohustus hoolitseda abivajajate eest, korraldada haridust ja tagada asulale kohane väljanägemine.

Selleks avati linnades asjakohased asutused ja varsti ka uued hooned. Näidetena saab nimetada Tapal avatud vanadekodu (1929), Nõmme vanadekodu Vabaduse puiesteel (1930) ja lastekodu Kase tänaval (1931), lisaks täiendati Nõmme rinnalaste ja emade kodu uhke karantiinhoonega. Avati ka linnaapteeke.

Nõmmele Kase tänavale rajatud lastekodu eelkavand linnaarhitekt Robert Natuse laual 1928. Foto Eesti Arhitektuurimuuseum

Nõmmele Kase tänavale rajatud lastekodu eelkavand linnaarhitekt Robert Natuse laual 1928.
Foto Eesti Arhitektuurimuuseum

Linnaks saamise puhul loodeti riigilt abi kohaliku ettevõtluse arendamiseks, näiteks elektrijaamade ehituseks. Elavnes ettevõtlus ja tööstus ning Põltsamaal paluti riigi tagavaramaadest linna tööstuse jaoks suisa maad juurde. Kel kapital võimaldas, ehitas linnale kohaselt raekoja (Tõrva).

Uue linnavalitsuse üks mahukaimaid töid oli kaardistada linna käsutusse läinud maad, millest eraldati linnavalitsuse ja riiklike asutuste osa. Mis üle jäi, müüdi ära ehituskruntidena. See andis eriti Nõmme niigi tormakale elamuehitusele veelgi hoogu juurde.

Nõmmel ametisse linnaarhitekt Robert Natus

Linnaarhitekti roll oli linnaruumi arendamise käigus kooskõlastada ehitusprojekte, mida kasvavas linnas tuli suunata (Nõmme oli elanike arvu järgi Eesti viies linn). Tema tööde hulka kuulus ka avalike hoonete projekteerimine, projektide tellimine arhitektidelt ja planeerimiskavade väljatöötamine.

Kuna Nõmme oli just omandanud (1925) suvituslinna staatuse, pöörati suurt tähelepanu terviseasutuste rajamisele ja miljööliku männimetsa säilimisele. Linnas kehtima hakanud kinnisvaramaks oli männimetsa alal peaaegu olematu eesmärgiga innustada maaomanikke metsa säilitama.[10]

Teised noorlinnad hakkasid linna projekteerijast puudust tundma 1930. aastate teisel poolel, kui kümnendi alguse majanduskriis oli möödas ja linnadel seisis ees hulk ehitustöid. Ametisse valiti linnainsenerid: Põltsamaal Harras Kullango, Türil Rudolf Siiman, Tõrvas Georg Saar ja Tapal Oskar Pelska.

Uus staatus, uus nimi?

Polnud palju puudu sellest, et teaksime mõnda linna hoopis teise nimega. Linnaõigusi taotledes avanes soodne võimalus alevi nime muuta, kui senine meeltmööda polnud. Tapa alevivalitsus kaasas sellesse rahvaluuleprofessori Matthias Johann Eiseni, kes soovitas esteetilistel kaalutlustel kasutada nime Valgejõe, mis olevat hoopis ilusam eesti nimi. Volikogu esitaski ministeeriumile linna uueks nimeks Walgjõe. Ministeerium lükkas uue nime siiski tagasi põhjendusega, et see on rahvale tundmatu. Tõrva alevivalitsuses pakuti linna nimeks Tökatialev ja Pigilinna, mis jäid samuti kabinetti.

Tagasi vaadates joonistuvad välja igale linnale iseloomulikud suundumused ja valikud, mida uues olukorras tehti. Põltsamaal korrastati riigi toetusega lossi ja tegeleti heakorraga. Türile ehitati toona insener-tehniliselt silmapaistev, põhjamaade kõrgeim ehitis: saatemastiga saatejaam. Türi valiti välja asukoha alusel Kesk-Eestis, ent variantidena kaaluti ka Paidet ja Põltsamaad. Tõrvas sillutati usinasti teid, Tapal ehitati avarat keskkoolihoonet ning kuurortlinn Nõmme panustas raviasutustesse ja suunas ehitust linnaarhitekti käe all.

 

[1] Jõhvi, Kunda, Kärdla, Mustvee, Mõisaküla, Otepää, Narva-Jõesuu, Nõmme, Põltsamaa, Sindi, Tapa, Tõrva ja Türi.

[2] Siseministeerium saatis alevitele kirja 15. oktoobril 1925.

[3] Riigi Teataja, 1926, nr 82, lk 926; täiendused: Riigi Teataja, 1927, nr 28.

[4] Põltsamaa alevi linnakssaamine ja sellega ühenduses olevad küsimused. ERA f. 3019, n. 1, s. 178, l 3.

[5] Alewid linnadeks. Sindi alev ei soovi linnaks saada. – Järva Teataja, 1926, 11. juuni, nr 43.

[6] Kirjavahetus alevi tulumaksukomisjonide töö korraldamise, alevivolikogu liikmete valimise ja Türi alevile linnaõiguste andmise küsimuses. ERA f. 2309, n. 1, s. 1. l 120.

[7] Kiri 1932. aastast. ERA f. 3019, n. 1, s. 171, l 2.

[8] Linnade-päeva töö tulemused. Teise päeva referaadid ja vastuvõetud otsused. – Postimees, 1926, 16. november, nr 312, lk 4.

[9] Teedekapitalist Põltsamaa linnavalitsusele krediiti. – Postimees, 1932, 1. aprill, nr 75, lk 5.

[10] Lõhmus, L. Nõmme ajalugu. Tallinn: Koolibri, 2006, lk 58.

Veel uudiseid samal teemal

Arsenali relvatehas
05.09.2018

Täna avatakse näitusega “Killuke militaarpärandit Tallinnas” Euroopa Muinsuskaitsepäevad

Täna kell 18 avatakse Arsenali keskuse aatriumis Tallinna militaarpärandit tutvustav näitus “Killuke militaarpärandit Tallinnas”. Näitusega antakse avalöök septembris üle terve Eesti toimuvatele Euroopa Muinsuskaitsepäevade sündmustele, millega tänavusel Euroopa kultuuripärandiaastal tutvustatakse Eesti kujunemislugu aegade algusest kuni tänapäevani.  

25.08.2018

Osale septembris toimuvatel Euroopa Muinsuskaitsepäevadel!

Septembris Eestis toimuvate Euroopa muinsuskaitsepäevade teemaks on sel aastal Eesti kujunemislugu aegade algusest tänapäevani ja selle seosed Euroopa kultuuriruumiga. Sellega tähistame ka Euroopa kultuuripärandiaastat.