Sa oled siin

Buldooseri efekt

Tartu sõjaväelennuvälja juhtimiskeskuse lammutamine. Foto Inga Raudvassar
Tartu sõjaväelennuvälja juhtimiskeskuse lammutamine. Foto Inga Raudvassar

Umami restorani maja, Rahu kino, Tädi Anni kohvik, Tartu sõjaväelennuvälja juhtimiskeskus – kõik satuvad eetrisse siis, kui nende kõrval seisab buldooser. Buldooser äratab üles kohaliku kogukonna või siis vähemalt mõned häälekad kodanikud. „Kas sa ei saaks seda kuidagi peatada,“ küsis tuttav sotsiaalmeedias Umami restoranihoone lammutamise kohta. Peatada mida? „No selle detailplaneeringu elluviimist.“ Kui muinsuskaitsel oleks selline jõud ja pädevus, siis oleks igasugune avalik menetlus planeeringute koostamisel ja kehtestamisel mõttetu. Kohati on ta mõttetu ka tänasel viisil. Tsiteerides ühte kuuldud ütlust - kui tahad midagi varjatult avalikus ruumis ära teha, siis tee seda avatud menetlusega, sest keegi ei pööra tähelepanu. Avalik menetlus toimib ainult siis, kui ühele erahuvile on olemas teine, vastanduv erahuvi. Avaliku huvi edukaks kaitsmiseks ei ole meie kogukonnad ja kodanikuühiskond veel täit jõudu saavutanud. Järelikult on kõikide huvide arvestamine ja tasakaalustamine ikkagi tugevama osapoole - avaliku võimu, ruumilise planeerimise puhul, kohaliku omavalitsuse ülesanne. Näilise kaasamisega seda ülesannet ei täida.

„Aga võtke kasvõi ajutise kaitse alla,“ ütles see sama sõber restoranihoonest rääkides. Ajutine kaitse on muinsuskaitseseaduse kohaselt mõeldav siis, kui on tahe ja vajadus välja selgitada, kas tegemist võib olla nii kõrge kultuuriväärtusega objektiga, et sel on mälestise potentsiaali. Lihtsalt lõbu pärast või kellegi kiusamiseks oleks sellist reaalset omandipiirangut kaasa toova haldusvõtte kasutamine pahatahtlik. Aga mis asi see kultuuriväärtus on? On see ainult ekspertide määrata või on kogukonnal ja tema arvamusel ka kaalu väärtuse määratlemisel?

Muinsuskaitse on tunnetuslik distsipliin, taju põhine, inimesest lähtuv ehk siis subjektiivne. Kuna muinsuskaitsel on otsesed tagajärjed omandile, ei saa see aga olla suvaline. Ka selles, kuidas ja mida me väärtustame, on võimalik kehtestada reegleid, teha kokkuleppeid ning hoida põhimõtteid.

Hoonete vanuse, aga ka näiteks arheoloogiliste leidude puhul, on meie ajalookirjutuse kontekstis oluliseks piiriks Põhjasõda. 1710. aastast vanemad hooned, leiud ja esemed on automaatselt nii kõrge ajalise väärtusega, et nende osas vaidlust kaitsmise-mittekaitsmise skaalal ei ole.

ICCROM* näiteks ütleb maailmapärandi paikade kohta, et nende kultuuriväärtust saab määratleda kolme faktori kaudu.

Esiteks emotsionaalne, identiteeti kujundav side paiga või esemega. See võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, ajalookirjutuse, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, patriotismi või rahvustundega. Ehk siis näiteks maja enda füüsiliste omaduste kõrval on sama oluline see, mida ta meile tähendab.

Teiseks faktoriks on suhteline tehniline või kunstiline väärtus. See suhteline tähendab võrreldes teiste sarnastega. Suhteline väärtus peab olema väljaselgitatav uurimistöö käigus, milles hinnatakse kriitliselt objekti väärtust nii tema loomise, kasutamise kui kaasaja hetkel. Näiteks Kadaka tee restoranihoone puhul on sarnase tehnilise teostuse ja kunstilisuse, arhitektuuriga on Tallinnas teisigi, ühe kaitse alla võtmine viitaks, et teised sarnased on ka väärtuslikud ja loogiline oleks tuletada, et kümneid maju tuleks hakata kaitse alla võtma. Aga nendega ei pruugi kogukonnal olla sarnast sidet ja enamikul puhkudest, kui tegemist on eramutega ei ole ka omanikud sellisest väljavaatest väga huvitatud.

Kolmandaks kaaluks on haruldusväärtus ja unikaalsus. Tõsi ta on, mida vähemaks jääb keskkonnas mingi ajastu või tüpoloogia näiteid, seda rohkem koguvad kaalu näited, mida muidu peetaks võib-olla keskpäraseks. Ja kui miski on oma liigi viimane esindaja, siis on haruldusväärtus maksimaalne. Näiteks Tallinna kesklinnas on 1970.–1980. aastate uue linnakeskuse - mille moodustasid postimaja, teenindusmaja, ametiühingute maja, EKA peahoone, Liivalaia tänaval asuv kohtumaja, Sakala keskus, välis- ja rahandusministeerium ning Turisti pood - esindajaid muutmata kujul jäänud üksikud ja lammutusloata on vaid välisministeeriumi hoone. Terve kihistus linna ja ajalugu on peatselt kustutatud, koos sellega ka mälu. Kas viimaseid esindajaid peaks kõikide võimalike vahenditega kaitsma?

Viimastel aastatel on koostatud 20. sajandi arhitektuuri, rehielamute, militaarpärandi, ajalooliste looduslike pühapaikade alusuuringud, kaardistamised. Tuhandeid hooneid, paiku ja objekte on läbi kammitud nii nende kolme mainitud kriteeriumi, kui ka veel peenemate sõeltega. Täna oleme tihti olukorras, kus tehtud analüüside põhjal kaitse alla võtmiste ettepanekuteni jõudes, saame alatasa vastuseks „mitte-meie-tagaaias“ tüüpi vastuseid. „Realiseerige oma kaitsmiskirge mujal,“ on ka otse öeldud.

Kultuuripärandi, sellega koos meie mälu ja identiteedi kadumisega on paraku nii, et me ei taju seda väga suure ohu või tragöödiana. Seda juhtub iga päev, buldooserid ja inimesed töötavad iga päev. Samas kui ohtusid meie elule ja tervisele, nagu näiteks julgeolek või haigestumine, tajume me väga suure riskina ning oleme ka valmis nende ennetamisse investeerima. Ühel puhul 2,5% sisemajanduse kogutoodangust ja teisel puhul ravikindlustuse näol 13% kuupalgast.

Kultuuripärandi säilimisse investeerime kollektiivselt aga 0,012% sisemajanduse kogutoodangust. Õigemini see on see summa, millega amet saab täna tulla omanikule appi restaureerimistoetustega.

Nii avastamegi ühel päeval, et kõik, mis pole kaitse all, aga on väärtuslik on lammutamisele kuuluv ja see mis on juba kaitse all, selle remondivõlg on nii suur, et mõistus tõrgub investeerimast. Seda, mis teeb Eestist Eesti – tema kultuuripärand, on taastumatult kadunud.

Vägisi ei hoia ja säilita meie kultuuripärandit miski – küsimus ei ole selles, mida ja kui palju me kaitseme või jõuame kaitse alla võtta, vaid selles, mida me väärtustame. Kui mitmekesist elukeskkonda, siis võiks betoonlinna vahele jääda ka mõni puumaja, aga selleks on vaja kohalikku omavalitsust, kes planeerib elukeskkonda, mitte lihtsalt ei tegele ehitusõiguse andmisega. Muinsuskaitse ülesandeks jäägu kultuuripärandi kõige väärtuslikuma osa eest hoolitsemine. Kui väärtustame omaenda mälu ja tahame säilitada identiteeti, siis kuulame, mis kogukonnal öelda on enne, kui buldooser tööle hakkab.

Kõik omavalitsused on hetkel koostamas uusi üldplaneeringud, selle töö käigus saab ja tuleb kaardistada ka väärtuslikud – kohaliku kogukonna jaoks olulised üksikobjektid ja –alad ning anda neile säilitamis- ja arendamistingimused. Heaks indikaatoriks oleks seegi, kui omavalitsuse palgal oleks rohkem ruumilise planeerimisega tegelevaid ametnikke, kui avalike suhete ja munitsipaalmeedia tegelasi. Avalik ruum on ka suhe ja suhtlemine kogukonnaga, sellesse tuleb panustada. Kõige-parem-krunt-on-tühi-krunt suhtumine sobib kinnisvaraarendajale, omavalitsejad on kogukonna teenistuses ja põhimõtteks sobib paremini: kultuuripärand on investeering, mitte kulu.

https://www.iccrom.org/publication/management-guidelines-world-cultural-heritage-sites

Artikkel ilmus 27. märtsi 2019 Postimehes.

Veel uudiseid samal teemal

Kino Sõprus Tallinnas. Fotod A. Volbergi kogust, EAM _ 9651 Ar 31.4.53, Eesti Arhitektuurimuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2255498
10.07.2019

Euroopa muinsuskaitsepäevad 2019: Kus on kunsti kodu? Millist elu elab meelelahutus?

2019. aastal kutsuvad Euroopa muinsuskaitsepäevad avastama kunsti ja meelelahutusega seotud pärandipaiku. Korralda ise või osale neljapäevast pühapäevani toimuvatel ekskursioonidel, loengutel, seminaridel, näitustel, häppeningidel või hoopis kinoseanssidel! Euroopa muinsuskaitsepäevade toimuvad septembri teisel nädalavahetusel, 12.-15. septembrini. 

Foto: Triin Reidla
02.07.2019

Muinsuskaitseamet paneb üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil välja eripreemiad

Eesti Teadusagentuur kuulutas välja tänavuse üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi. Muinsuskaitseamet paneb välja oma eripreemiad. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 16. september 2019 ja preemiafondi suurus on 1600 eurot. Ootame osalema!