Sa oled siin

Kas meie kultuuripärand käib meile üle jõu?

Siim Raie
Siim Raie

Osaga põhiseaduse preambulis toodud riigi ülesannetest, sisemise ja välimise rahu tagamisega, oleme kenasti toime tulnud. Kokkulepped, liitlassuhted ning oma võimete arendamine on olnud selged prioriteedid. Teise põhiseadusliku ülesandega ja just nimelt imperatiivse ülesande, mitte soovunelma­ga – „riik peab tagama eesti ­rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“ –, pole aga nii hästi läinud. Eriti kui vaadata eraldi ainelise pärandi säilitamist. Selles omakorda on eriti kehvasti lood ehitatud pärandiga.

Jah, muuseumid on rahvakunsti, kunsti ja kõikvõimalikke esemeid, mis räägivad meie tähenduslikust minevikust, täis. Jah, rahvusarhiivis on rohkem kirja pandud ajalugu, kui jaksab keegi läbi töötada. Aga mälu pole ainult narratiivne lugu, dokumenteeritud ajalugu. Iga päev sõltume palju enam ruumilisest, füüsilisest mälust. Jalutades läbi Tallinna vanalinna, saab igaüks tahes-tahtmata osa keskajast, märtsipommitamisest ja ka 21. sajandist.

Ehitatud keskkond ning arheoloogilised leiud kajastavad ennekõike seda, mida ja kuidas inimesed loomise ajal mõtlesid. Füüsiline ruum ja esemed kajastavad alati meie vaimset maailma, mitte vastupidi.

Tänased Eesti linnaruumid ja kultuurmaastik annavad aimu sellest, kuidas mõeldakse, millest mõeldakse ja kelle vaade maailmale domineerib. Ei ole mingit kahtlust, et oleme 30 aastaga tulnud toime üüratu muudatusega nii visuaalis, ehituskvaliteedis kui mahtudes. Turureeglitel põhinev linn peabki nägema välja oluliselt erinev plaanimajanduse keskkonnast. Avalik ruum ei saa aga olla ainult arendajate ambitsioonide summa. Sellesse peab mahtuma ka kogukond, ühised huvid ja ühised hüved – mitmekesisus, kestlikkus, kultuuripärand.

Liberaalse demokraatia paratamatus on, et üksikisiku otsused ei mõjuta ainult teda ennast, vaid ka laiemaid kogukondi, ühiskonda. Eraomandikesksus, mis on nii põhiseaduses kui ka meie kultuuris ja enesemääratluses nõnda tugev, tingib selle, et suur osa avalikust huvist või ühiste hüvede kestvusest on üksikotsustajate ja -otsuste kanda. Avalik poliitika võib küll selle huvi määratleda (näiteks riiklikud kultuurimälestised ja muinsuskaitsealad), sellele nõudeid kehtestada (näiteks säilitamiskohustus ja järelevalve), kuid kui ta jätab selle avaliku huvi aastateks alarahastatuks, ei lähe ise omanikule partneriks, siis annab ta tegelikult ära ka võimaluse kaasa rääkida. Eesti peaaegu 5300 ehitismälestistest on 80 protsenti eraomandis.

Kolmandik riigi kaitse all olevatest ehitismälestistest on hävimis­ohus, viimase paari aasta suurenenud restaureerimistoetused pole seda trendi suutnud muuta. Kaks-kolm miljonit eurot restaureerimistoetusi aastas on peenraha võrreldes eelisarendatavate valdkondade ja projektidega. Remondivõlg ja lagunemiskiirus jõuavad terve põlvkonna investeeringuta olnud puhkudel alati toetustest ette. Ja põlvkond on ka see aeg, mille veel üks maja omal jõul vastu peab. Äsja riigikogule esitatud 2022. aasta riigieelarve seadus näeb hoopis ette kultuuripärandi säilitamiseks omanikele mõeldud toetuste kahanemise miljoni euro ­võrra. Nüüd lõppenud järgmise aasta toetuste taotlusvoor näitab seevastu nõudluse ja hindade kasvu – 470 taotlust kogusummas 14,2 miljonit eurot. Plaanitud 2,5 miljonist ei jätku isegi kõige avariilisemateks olukordadeks.

Küsimus ei ole selles, mida kaitseme, vaid mida väärtustame. Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“ näeb ette paljudes valdkondades (tervisest tee-ehituseni) väga aktiivseid meetmeid, kasutades selliseid sõnu nagu „uuendame“, „tagame“, „parandame“, „lõimime“, „suurendame“, „töötame välja“ jne. Kultuuripärandi kohta kasutatakse tegusõnana „austame“. Sellisest deklaratiivsusest jääb paraku väheks. Riigi ainsas tegelikus strateegiadokumendis ja prioriteetide nimekirjas – riigieelarves – on kultuuripärand auväärselt marginaalsel positsioonil.

Hiljutises lahendis Hinni talu küsimuses leidis ka riigikohtu halduskolleegium, et riigi poolt üldise nõustamiskohustuse täitmine ja muinsuskaitseseaduse alusel praegusel ajal makstavad rahalised toetused ei pruugi olla piisavad selleks, et õigustada omandiõigusele seatud piiranguid või omanikule langevaid kohustusi. See võib kaasa tuua hüvitamisenõude. Parem oleks, kui me sellise praktikani ei jõuaks ja hakkaksime investeerima jõulisemalt pärandisse ja jõuaksime probleeme ennetada, mitte ainult tegeleda tagajärgedega.

Kasutamata on võimalused investeerida pärandi säilitamisse ja arendamisse nii Euroopa Liidu struktuurivahenditest, taasteprogrammist, rohekavast kui ka Ida-Virumaa õiglase ülemineku kavast. Miks? Arusaamatu. Eriti kõrvalejäämine rohepöördest, sest muinsuskaitse oli roheline enne rohepööret – kõige rohelisem on maja, mis jääb ehitamata, ja roheluselt teine on juba olemasolev hoone. Ja neid meil puudu ei ole.

Kui pärin Rootsi või Hollandi kolleegidelt, kuidas on võimalik, et nad neile omastes suurusjärkudes (sajad miljonid eurod aastas) ­eraomanikule pärandi säilitamiseks toetusi anna­vad, nad isegi ei mõista mu küsimust. See on ju meie DNA, miks me peaks selle ilma hoolde jätma, on olnud parim vastus. Me toetame objekti säilimist, mitte subjekti, teine mõjuv argument.

Muidugi tahtsime 30 aastat tagasi pöörata ümber kõiki mutatsioone meie DNAs, mida okupatsioon endaga kaasa tõi. Katkestada ise see katkestus. Kaasnevaks nähtuseks oli aga usaldamatus mineviku suhtes ja skeptilisus määramatu tuleviku puhul. Self-made põlvkonnad on pidanud lootma ainult iseendale ja nii sobibki kultuuripärand muuseumis vaatamiseks ja koolis õpetamiseks, aga sellega elada valivad vähesed. See võiks hakata nüüd muutuma – võitjate põlvkonnal on juba aktuaalsed pärimisküsimused, oma jälje jätmise soov sunnib vahetult mõtlema nii olnule kui ka tulevale.

Suur osa ainelisest pärandist asub Eesti muuseumides, mille arvukuses ja külastamises oleme maailmas esirinnas. Vaadates aga vitriinidest kaugemale, on olukord trööstitu – hoidlates toimuv ei kannata kriitikat. Riigikogule saadetud ettepanek arvata riiklikult tähtsate kultuuriobjektide hulka ka muuseumide ühine pärandihoidla sai vastuseks, et see on nii oluline asi, et see isegi ei mahu kulka poolt rahastatavate objektide nimekirja ja peab leidma lahenduse riigieelarves. Õige tähelepanek, aga siiski küüniline vastus, sest pärandihoidla rahastamisküsimuse lükkamine teadmatusse kaugusse võib tingida ka tema vajaduse äralangemise – selleks hetkeks, kui lõpuks raha leitakse, ei ole enam museaale, mida hoiustada.

Eesti kultuuri – omavaheliste tähenduslike seoste, mis erinevad naabrite tähenduslikest seostest – olemasolu on kahel korral andnud põhjuse oma riigi loomiseks, enesemääratluseks ja -korralduseks. On viimane aeg võtta jalad kõhu alt välja, leida eelarvest raha, mis aitab säilitada seda füüsilist mälu ja keskkondi, mis teevad Eestist Eesti.

Investeering sellesse, mida kaitseme (rahvus, keel ja kultuur), peaks astuma suure sammu lähemale kaitsekulutustele endale. Muidu võib nähtavas tulevikus saabuda päev, kus tühja krundi pärast pole mõtet võitlusse minna. Eesti kultuuripärandi säilitamine ja arendamine lihtsalt ei saa olla meile, rahvusriigile, üle jõu käiv ülesanne, sest seda jõuetust tunnistades on kõik muu mõttetu.

President Meri kunagine osatus, et oblast olla oleks odavam, ei tohi saada kunagi tõeks. Ja küsimus ei ole ainult hakkama saamises riigina, ka inimestena aitab nii füüsiline kui mentaalne toimetulek oma pärandiga toime tulla määramatusega tulevikus. Viiruseaegne tung kultuurmaastikule ja maamärkide külastamine on elavaks tõestuseks pärandi panusest igapäevasesse toimetulekusse ja turvatundesse.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 20.10.2021

Veel uudiseid samal teemal

Lustivad lapsed Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäitusel
03.12.2021

Muuseumide kiirendi taotlusvoor ootab arenguhüppeid loovaid taotlusi

Kuni 31. detsembrini 2021 on muuseumidel võimalus esitada taotlusi Muinsuskaitseameti muuseumide kiirendi taotlusvooru. Toetuse andmise eesmärk on pakkuda muuseumidele võimalust teha kiireid arenguhüppeid avalikkusele suunatud tegevustes ja teenustes, mis oleksid pärast käivitamist majanduslikult isetasuvad.

29.11.2021

Siim Raie lahkub Muinsuskaitseameti peadirektori kohalt

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie on avaldanud kultuuriministrile soovi oma ametikohalt käesoleva aasta lõpus lahkuda. Siim Raie nimetati ametisse esmalt 2015. aastal ja teiseks ametiajaks 2020. aastal.