Kuidas saaks riik olla parem omanik ehitismälestistele?
11. augustil arutleti Arvmusfestivalil Muinsuskaitseameti eestvedamisel riigi kinnisvarapoliitika teemadel ja selle seostest kultuuripärandi kaitsega. Olles mälestiste säilimisele seadnud ranged reeglid ei käitu riik mälestise omanikuna samas ise alati väga eeskujulikult. Millised võiksid olla riigi eesmärgid ehituspärandi omanikuna ning mida saab teha nende eesmärkide saavutamiseks?
Panelistideks olid arutelul Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie, Rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Veronika Ilsjan, Neddy Kramer GoProperty ASist, kellele kuulub hulgaliselt hästi restaureeritud vanu raudteejaamu ning Väike-Maarja vallavanem ja Eesti Mõisakoolide ühenduse MTÜ esindaja Indrek Kesküla. Arutelu modereeris Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.
Arutelu edasiviimiseks ka peale festivali tegime Arvamusfestivalil räägitust alljärgneva lühikese kokkuvõtte.
Kus on kultuuriväärtus riigi kinnisvarapoliitikas?
Alustuseks palus moderaator publikul tuua välja nende jaoks oluline riigi kinnisvarapoliitika teemas. Kõlama jäi, et enne uue maja ehitust võiks vaadata kas saab hoopis mõne vana korda teha ja küsiti, mis saab kõikidest tühjaks jäävatest koolimajadest.
Rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Veronika Ilsjan selgitas, et kinnisvarapoliitika käsitleb riigiasutuste tegevuseks vajaliku kinnisvara majandamist, sellel on vähe puutumust kultuuriväärtustega, mille kaitsmise eest peaks hea seisma muinsuskaitsepoliitika. Riigi kinnisvarapoliitika eesmärk on arendada, hallata ja kasutada riigile vajalikku kinnisvara säästlikult ja tõhusalt ning riigile mittevajalikud hooned võõrandada. Loomulikult peab riik kinnisvaraomanikuna arvestama muinsuskaitsenõuetega nagu ka paljude muude nõuetega - energiatõhusus, tuleohutus, turvalisus, ehitusseaduse nõuded jt ning näitama nende nõuete täitmisel eeskujul, kuid seda saab teha vaid eelarve võimaluste piires. Kultuuriväärtuste säilitamine on kahtlemata oluline, kuid me ei pääse raha lugemisest ja peame ratsionaalselt kaalutlema.
Riigi kinnisvarapoliitika hõlmab väga väikse osa avaliku sektori kinnisvarast, sest riigiasutuste kasutuses on vaid u 2,2 milj m² hoonete pinda. Lisaks sellele on u 1,4 milj m² riigisihtasutuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute kasutuses (haiglad, muuseumid, ülikoolid), 5,6 milj m² kuulub kohalikele omavalitsustele, mingi hulk hooneid on riigi äriühingutel (nt AS Hoolekandeteenused, AS Tallinna sadam) – nende hoonete majandamist riigi kinnisvarapoliitika ei hõlma ja nende omanike valikutesse sekkuda ei saa.
Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie leidis, et keskvalitsusele ja omavalitsustele kuuluvat vara peaks siiski vaatama koos. Kinnisvaraotsustes on liiga suur roll numbrilistel näitajatel, kasutatavatel ruutmeetritel ja köetavatel kuupmeetritel, muud seaduste ja arengukavadega seatud väärtused ja eesmärgid jäävad tagaplaanile. Palju halvas või avariilises seisus mälestisi kuulub ka riigile, nende remondivõlg kasvab ja see pole enam nõukogudeaegne, vaid suures osas tekkinud viimase 26 aastaga. Eesti riik ja rahvas pole kunagi olnud nii rikas kui praegu ja kui on olemas poliitiline tahe, siis leitakse sadu miljoneid. Küsimus on prioriteetide seadmises ja kultuuripärandit ei peeta prioriteetseks. Riigi omanduses olevaid mälestisi võib loomulikult müüa erakätesse nagu RKAS seda praegugi teeb, kuid on terve hulk objekte, millel praktiliselt ei ole alternatiivset omanikku peale riigi või kohaliku omavalitsuse, sest väikestes kohtades ei ole väga suurtele hoonetele turgu.
Siim Raie: On terve hulk objekte, nagu kirikud, koolimajad ja teised suured hooned väiksemates kohtades, millel praktiliselt ei ole alternatiivset omanikku peale riigi või kohaliku omavalitsuse.
GoProperty ASi juhatuse liige Neddy Kramer ist tõi välja, et lisaks ajaloolistele hoonetele säilib praegu ka vanatehnika paljuski tänu entusiastide suurele panusele, nt Lavassaare raudteemuuseum tegutseb ilma riikliku toetuseta. Ajaloolise mälu hoidjaid tuleb hoida – kui meil on natuke raha, siis panustame objektidesse nagu Viljandi veetorn. Sellel ei ole majanduslikku efekti, aga omanikud on seni nõus. Samas, mida kaugemal keskusest on objekt, seda raskem on sellele leida uut funktsiooni ja entusiaste jääb noorte seas aina vähemaks. Omanike abistamiseks võiks olla madala intressiga remondilaen, et vajalikud tööd vanade hoonete säilitamiseks saaks ruttu ära teha. Riigistruktuuris tuleks kulusid kokku hoida reaalselt, mitte kosmeetiliselt ümber jagada, siis jätkuks ka pärandile rohkem
Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla ütles, et kuigi ka omavalitsustes raha alati napib, siis Väike-Maarja omavalitsuse ehitistel on remondivõlg pigem vähenev. Samuti on see vähenev neil praegu tegutseval 70 mõisakoolil, millest mitmed on ka keskvalitsuse käes. Tema kogemus on, et noored on miljööväärtuste kaitsmisest just väga huvitatud ja tahavad nendel teemadel kaasa rääkida. Väike-Maarjas kavandatakse praegu tervisekeskust teadliku valikuna just ajaloolisesse hoonesse. Pooled peavad neid selle valiku tõttu hulludeks, teised jälle kiidavad väga.
Telliskivi Loomelinnaku omanik Jaanus Juss leidis, et praegu peetakse kultuurilist ja ärilist tegevust üksteist välistavaks – projekt peab olema kas ülimalt tulus või siis on tegemist subsideeritud kultuuriprojektiga. Aga Telliskivi näitel saab öelda, et sageli on need kaks eesmärki edukalt ühendatavad.
Siim Raie leidis, et riik vajab ühtset strateegiat. See dokument ei pea olema väga detailne, aga vaja on põhimõtete kogumit, mille järgi tehakse kinnisvaraotsuseid ja mis ei hõlmaks ainult pinna optimeerimist. Kui mõõdetakse ainult RKASi tulu ja see seatakse ainsaks eesmärgiks, siis muud ei saagi. Muinsuskaitse all on alla 1% ehitusregistris olevatest ehitistest ehk vaid väga väikese osa hoonete kohta on tehtud otsus neid igavesti säilitada. Laiemas plaanis on üldiselt kõige säästlikum olemasoleva hoone kasutamine, eriti kui juurde arvestada ka muud lisakulud, sh riigi või omavalitsuse bilanssi jääva tühjaks jäänud vana hoone hooldamine.
Vallavanem Indrek Kesküla: Väike-Maarjas kavandatakse praegu tervisekeskust teadliku valikuna just ajaloolisesse hoonesse. Pooled peavad neid selle valiku tõttu hulludeks, teised jälle kiidavad väga.
Veronika Ilsjan tõi välja, et riigi kultuuriväärtusliku hoone säilitamiseks peab hoonel olema ka sisu, funktsioon. Paraku on avaliku sektori kasutus piiratud – kui palju meil ikka on vaja muuseume ja esindushooneid, kas iga mõisa jaoks jätkub koole? Ka meist jõukamate välisriikide kolleegid on oma kogemustest rõhutanud, et kultuuriväärtuslikele hoonetele sisu leidmine on nende säilitamisel võtmeküsimus, sest säilitamine säilitamise pärast on ebamõistlikult kallis. Samuti peame teadvustama, et kultuuriväärtusliku hoone taastamine on enamasti kallim kui uue hoone ehitamine. Meie riigigümnaasiumite analüüs näitab, et ühe ruutmeetri ehitusmaksumuses suurt vahet ei olegi, kuid õppekoha maksumuse osas tuleb sisse suur vahe, sest vanas majas ei ole võimalik tagada funktsionaalset ruumikasutust ja energiatõhusust. Nii on näiteks ühe õppekoha investeeringu maksumuseks muinsuskaitse all olevates hoonetes olnud 18 000-19 000 €, uutes hoonetes 10 000-11 000 eurot. Samuti on küttekulud muinsuskaitse all olevates hoonetes kordades suuremad, näiteks liginulleenergiahoonena rajatud Põlva gümnaasiumis on küttekuludeks prognoositud alla 50 euro õpilase kohta aastas, muinsuskaitselises Valga gümnaasiumis üle 200 euro õpilase kohta aastas.
Kalle Küttis Haridusministeeriumist kommenteeris, et väärtuse hoidmisel on oluline mõelda laiemalt kui ainult kultuuriväärtused, sest on ka muid väärtusi, mis on lastele ja lapsevanematele tähtsad. Nt Lahmuse mõisast kolib puudega laste kool välja, sest seda pole võimalik kohandada nende vajadustele vastavaks ning ehk tuleb sinna asemele hoopis hooldekodu. Kohtla-Järve riigigümnaasiumi puhul tehti raske otsus mitte võtta kasutusse ajalooline Soansi koolimaja, kuna see on liiga suur – hoone on ehitatud 500 lapsele, nüüd on lapsi vaid ligikaudu 200. Enamus riigigümnaasiume on praegu siiski tehtud ajaloolistesse koolimajadesse, kuid seda on kohati tehtud raske hinnaga.
Siim Raie ütles, et ka Kohtla-Järve omavalitsus on riik ja kulutused tühja koolimaja hooldamiseks säilivad neil ka praegu. See on kokkuleppe küsimus, nt soomlastel on kokkulepe, et kultuuriväärtuslikku kinnisvarasse rohkem investeerida on oluline. Samuti võiks olla elanikel rohkem võimalusi kultuuri panustada peale destruktiivse tegevuse nagu joomine ja suitsetamine, mille aktsiis läheb KULKAsse. Nt Inglismaal on Heritage Lottery, mille tulud lähevad pärandisse; samuti võiks riigi kinnisvara müügist teatav osa minna pärandi hooldamiseks.
Ahja vallavanem Peeter Sibul kommenteeris, et peale kohaliku kooli välja kolimist Ahja mõisahoonest ja selle tühjaks jäämist 2007. aastal mõis põles, kuid hoonele suudeti siis ikkagi uus katus peale panna ja sellega tagada hoone säilimine. 2011. aastal tegi valla volikogu otsuse kool mõisa tagasi kolida. See otsus maksab 1,7 miljonit eurot, aga vald peab otsust õigustatuks - mõisa korda saamine on kohaliku elukeskkonna jaoks oluline. Loomulikult oleks selle juures hea saada ka riigilt tuge, kuid mõisakoolide programm on kahjuks juba lõppenud.
Veronika Ilsjan: Arvestades meie eelarve võimalusi tuleks muu hulgas väga kriitiliselt analüüsida, kas soovitud mahus kultuuriväärtuste säilitamine on meile üldse jõukohane ja millised on võimalused nõuete leevendamiseks, et kultuuriväärtuste säilitamine ei oleks kinnisvara omanikele liiga suureks koormaks.
Jaanus Juss leidis, et kui eesmärk on hooneid hoida, siis tulekski funktsioone majades jõuga sees hoida. Ka Tallinnas oleks võinud otsuseid teisiti tehes rohkem korda saada, nt superministeeriumi ehitamise asemel oleks võinud mõned asutused ammu Patareisse suunata. Nüüd on väga raske seda uuesti kasutusse saada.
Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor Triin Talk kommenteeris, et riigi restaureeritud hoonete puhul, nt riigigümnaasiumites, vahetatakse renoveerimisel tihti välja ka seda, mis kõlbaks veel kasutada. Näiteks Valga riigigümnaasiumis vahetati renoveerimisel välja vaid 10 aastat vanad aknad. Kui riik käituks nagu säästlik peremees ja lähtuks vähem (ise endale seatud) numbrilistest normidest, saaks vanu hooneid palju odavamalt korda teha.
Siim Raie tõi välja, et Pühakodade programm on hea näide, kuidas paariteistkümne aasta jooksul aastas 700 000 eurot investeerides on kirikute lagunemine peatatud. Teistegi mälestiste puhul peaksime me suutma muuta trendi, mitte tingimata kõike kohe „korda tegema.“ Esmalt tuleb mälestiste lagunemine peatada. Nüüd juba suudame riigina endale lubada küsimust, et miks me eksisteerime. Pangandust teevad ka rootslased siin hästi, kultuuri ja kultuuripärandit peame aga meie ise hoidma ja arendama.
Jaanus Juss tõi näite Londonist, kus on iga planeeringu puhul arendajal kohustus teha mingid ruumid avalikuks kasutuseks, soovijatele vahendab neid ruume KOV. Eestis võiks olla esimene kõne Muinsuskaitseametisse, kui tekib vajadus uute ruumide järele, kes siis pakuks milline olemasolev maja võiks sobida. Alles siis, kui sobivat ei ole, võiks MKA loal uue hoone ehitada.
Veronika Ilsjan kutsus üles kurtmise asemel, et valitsus ei anna kultuuriväärtuste säilitamiseks piisavalt raha, rohkem mõtlema selle üle, kuidas olemasoleva rahaga saaks teha paremaid otsuseid. Kahjuks peab tõdema, et riigis on tehtud ka halbu kinnisvaraotsuseid, aga selle vastu lisaraha ei aitaks. Rahandusministeerium peab otsustusprotsesside parandamist riigi kinnisvarapoliitkas väga oluliseks ja tegeleb sellega. Ka RKAS-i peale pahandamisel ei ole suurt mõtet, sest RKAS ei tee otsuseid selle üle, millise hoone riik kasutusse võtab või välja jätab, need otsused teeb hoonet kasutusse võttev riigiasutus. RKAS on vaid riigi kinnisvarastrateegia elluviija nii nagu Muinsuskaitseamet on riigi muinsuskaitsepoliitika elluviija. Poliitikaid kujundavad ministeeriumid. Kõik need jutuks olnud head mõtted tulekski läbi arutada ja kokku leppida riigi muinsukaitsepoliitika, riigi kinnisvarapoliitika, riigi arhitektuuripoliitka, jt riigi poliiitkakujundajate koostöös. Kultuuriministeeriumi initsiatiivil on Valitsuse poolt juba otsustatud kokku kutsuda riigi ruumiplaneerimise poliitika kujundamise ekspertrühm, selle rühma lauale tuleb ka kultuuriväärtuste säilitamise teema tuua. Väga oluline on, et heade mõtete kõrvale tuuakse ka rahastamismõjude analüüs tagamaks strateegia rakendamine. Arvestades meie eelarve võimalusi tuleks muu hulgas väga kriitiliselt analüüsida, kas soovitud mahus kultuuriväärtuste säilitamine on meile üldse jõukohane ja millised on võimalused nõuete leevendamiseks, et kultuuriväärtuste säilitamine ei oleks kinnisvara omanikele liiga suureks koormaks.
Moderaator korjas arutelust kolm mõtet, mida pärandi- ja kinnisvarapoliitika puhul võiks silmas pidada:
- hoida ajaloolistes hoonetes funktsiooni;
- rohkem suhtlust ministeeriumide ja riigiasutuste vahel;
- parandada otsustusprotsesse, et ka kultuuriväärtused saaksid piiratud rahaliste ressursside juures hoitud.