Kultuuripärand on taastumatu vara
13. oktoobril avaldas Riigikohus lahendi Hinni talu omaniku kaebuse osas. Riigikohus hindas Muinsuskaitseameti tegevuse õiguspärasust ning riigi tegevuse ja regulatsioonide põhiseaduspärasust. Avaldatud otsuses selgitas Riigikohus, et mälestise omanik peab täitma riigi seatud piiranguid ning muinsuskaitse loa ja järelevalveta tegutsemine on lubamatu. Samas peab riik tagama, et omanikule pandud kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel poleks ülemäärased. Siinjuures tuleb märkida, et tänaseks on Hinni talu rehielamu ja laut faktiliselt hävitatud.
Muinsuskaitseamet ega ka muinsuskaitseseadus ei saa kohustada kedagi talle kuuluvat vara restaureerima, ainus seaduse nõue on kultuuriväärtuse säilitamine. Selleks tuleb oma vara regulaarselt hooldada ja remontida, mida võib teha Muinsuskaitseameti loata.
Pikaajaline tegevusetus võib aga viia tehnilise seisukorrani, mis tingib riiklike sunnivahendite kasutamise – nagu ka Hinni talu puhul. Veel 2015. aastal võimaldas rehielamu seisukord koostada selle restaureerimise põhiprojekti, mis sai ka Muinsuskaitseameti heakskiidu. Enne vaidlustatud ettekirjutuste tegemist oli Muinsuskaitseamet kaebajaga aastaid suhelnud hoonete säilitamise, hooldamise ja restaureerimise teemal, sh toetanud rahaliselt mälestisega seotud töid. Seega ei olnud ameti esimene samm kaebajale ettekirjutuse tegemine. Hinni talu hoonete säilimist tagavate tööde tegemiseks on korduvalt antud ka toetust. Samas asjas varem otsuse teinud Tallinna ringkonnakohus on samuti järeldanud, et Hinni talu hoonete avariiline seisund ei ole tekkinud ootamatult ja riik ei ole jätnud kaebajat tema kohustustega üksi.
Seaduses kehtestatud loakohustus ei ole sisse seatud kellegi õiguste piiramiseks või protsesside aeglustamiseks, vaid ettevaatusest, et mälestisel töid teostades oleks tagatud tegevuste läbimõeldus ja ohutus. Kirjalik luba peab eelnema tööde alustamisele. Tööde tegemise loa olemasolu ei ole pelgalt formaalne tingimus. Loaga tagatakse muinsuskaitse keskseks printsiibiks olev autentsuse eesmärk ning lahendatakse küsimus tööde teostajast ja muinsuskaitselise järelevalve vajalikkusest ning antakse juhised tööde tegemiseks. Eriteadmisteta isiku tehtavad tööd ei taga kultuurimälestise väärtuse säilimist.
Kohtulahend kinnitab, et loata tegevus on käsitatav mälestise rikkumisena ning vaidluse asjaoludel ei ole kaebaja õigus oma omandit vabalt kasutada kaalukam kui avalik huvi. Riigikohtu kolleegium selgitab, et Põhiseaduse § 32 kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne ega piiramatu. Seda võib seadusega kitsendada. Kaebaja soov oma vara säilitada ning Muinsuskaitseameti soov mälestist kaitsta on üldjoontes kantud samast eesmärgist. Oma huvide teostamisel peab isik järgima riigi seatud piiranguid. Mida suurem on avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud oma vara kasutamisel, tingimusel, et need on sobivad ja vajalikud. Väide, et kaebaja asus töid tehes ära hoidma mälestisele tekkida võivat veelgi suuremat kahju, ei õigusta ilma loata tegutsemist, sest ei ole tõendatud, et kaebaja väidetud oht oleks olnud vahetu. Mälestise omanike omandiõigus on kitsendatud õiguses temale kuuluvat asja rikkuda või hävitada. Riigikohus nõustus varasemate astmete otsusega, et muinsuskaitseseaduses kehtestatud loakohustus ei ole vastuolus Põhiseaduse paragrahvidega 3 ja 13.
Riigikohus leidis oma lahendis, et toetuse või hüvitise puudumine ei vabasta omanikku kohustustest ega muuda neid kohustusi õigusvastaseks. Siiski, ei pruugi kolleegiumi hinnangul riigi poolt üldise nõustamiskohustuse täitmine ja Muinsuskaitseseaduse alusel praegusel ajal makstavad rahalised toetused olla alati piisavad selleks, et õigustada omandiõigusele seatud piiranguid või omanikule langevaid kohustusi. Seejuures ei pea riik siiski rahaliselt toetama omaniku kõigi kohustuste täitmist ning omanik ei saa eeldada, et riik tagaks tema mälestiseks oleva omandi säilimise tervikuna riiklike vahenditega, sest ühtlasi suurendatakse toetustega ka omaniku vara. Muinsuskaitseamet nõustub täielikult Riigikohtu seisukohaga ka selles osas, et täna jagatavad riiklikud toetused mälestiste ja muinsuskaitsealade hoonete säilitamiseks ei ole piisavad. Kultuuripärandi säilitamiseks eraldatavad toetused peaksid kindlasti senisest enam kasvama ning riiklikult kaitstud mälestiste olulisus riigi eelarves kajastuma.