Sa oled siin

Looduslike pühapaikade kaardistamine käib suure hooga

Kihelkondade kaardistamise seis 2019. aasta oktoobris. Tänase seisuga on lisaks kaardistatud ka Lääne-Virumaa.
Kihelkondade kaardistamise seis 2019. aasta oktoobris. Tänase seisuga on lisaks kaardistatud ka Lääne-Virumaa.

Matthias Johann Eisen olevat öelnud, et eestlastel on kolm püha kohta: saun, hiis ja kirik. Just hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest juttu tulebki. Võib öelda, et looduslikud pühapaigad on eestlaste üks identiteedi alustalasid ka ligikaudu 100 aastat hiljem. Need paigad näitavad vana arusaama, et loodus on hingestatud ning erilistes kohtades on võimalik suhelda kõrgemate jõududega ja saada abi. Eestlastele meeldib mõelda endast kui loodusega lähedasest rahvast, kuid eks selle paikapidavuse üle enda kohta peab igaüks ise otsustama.

Minevik on pärandanud meile maastikul suure hulga pühaks peetud kohti, mis vaatamata ümberringi toimunud suurtele muutustele on säilinud tänapäevani. Selle väga erilise Eesti kultuuripärandi kõige väärtuslikumaid objekte soovime enam kaitsta ka riiklikul tasemel. Seetõttu on alates 2008. aastast tehtud üle Eesti looduslike pühapaikade kindlakstegemiseks uuringuid, mille tulemused aitavad langetada otsuseid paikade riikliku kaitse alla võtmise või mittevõtmise kohta.

Mis on looduslik pühapaik? Looduslik pühapaik on elus või eluta loodusobjekt, mida peetakse või on minevikus peetud pühaks. Eestis on nendeks näiteks hiied, allikad, puud, kivid, mida on austatud, mille juures on ohverdatud või millel on usutud olevat raviv võime. Rahvusromantiline kujutelm maalib silme ette tammedega kaetud mäekingu, nn Taara tammiku, kuid tegelikult on looduslike pühapaikade maastik palju rikkalikum kui esmapilgul arvata võiks. Näiteks on pühapuude seas peaaegu kõiki puuliike – leppasid, kadakaid ja sarapuid – ja hiieks on peetud ka liigniiskeid madalaid alasid, nagu sood ja lombid. Kui üldiselt tõi pühapaigas ohverdamine õnne või tervist, siis esinevad ka paigad, kus ohverdamata jätmine tähendas peatset õnnetust. Iga loodusliku pühakoha vanus, kihistused ja taust võivad varieeruda ja anda tunnistust mineviku kultuuririkkusest.

 

Miks on ülevaatus vajalik?

Kaudsete arvestustele tuginedes võis Eestis sadakonna aasta eest olla teadmisi ligi 3000 loodusliku pühapaiga kohta. Seni on neist muinsuskaitse alla võetud umbes 450 ja lisaks on 90 üksikobjektidena looduskaitse nimekirjas. Inventuuride tulemusena soovime teada saada, kui paljud paigad, mida pole kaitse alla võetud, on veel praegugi alles ja leitavad, et senisest veelgi enam seda põnevat kultuuripärandit säilitada ja väärtustada. Kui süüvida meie rikkalikku rahvapärimusse, võib sealt leida palju infot pühaks peetud paikade kohta. Paraku on just kaua aega tagasi üles kirjutatud teabe puhul keeruline kindlaks teha, kus kirjeldatud objekt täpselt asub ja kas seal on tänapäevalgi midagi säilinud. Eesti maastikud ja ühiskond on viimase 100–150 aasta jooksul palju muutunud, mis tähendab, et ka paljud pühapaigad on nüüdseks hävinud. Mõned puud on surnud oma loomuliku surma ja allikad kuivanud või vahetanud asukohta. Sageli on neid kohti tugevalt mõjutanud inimkäsi – näiteks metsalõikus, maaparandus, kaevandused või ehitised. Pühapaiku ohustab ka unustamine. Rahvastiku järjepidevus on sõdade, küüditamiste ja sotsiaalsete protsesside käigus kannatanud ja seetõttu ei pruugi piirkonna praegused elanikud enam palju teada oma kodukandi minevikust. Juhul kui meil ei ole täpsustavaid andmeid asukoha kohta, võivad isegi säilinud pühapaigad olla jäädavalt kadunud. Samas muudab eelpool kirjeldatu seda väärtuslikumaks neid pühasid kohti, mis on säilinud nii maastikul kui ka inimeste mälus.

Kuidas kaardistamine käib ja kui kaugel see on?

Looduslike pühapaikade uuring käib kultuuriministeeriumis valdkonna ekspertide osalusel koostatud arengukava (2015–2020) alusel, milles on kokku lepitud inventeerimise metoodika, ajakava ja rahastamise võimalused. Inventuure korraldab Muinsuskaitseamet ja rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Töö tegija selgub riigihanke korras ja praegu inventeerib pühapaiku Artes Terrae koostöös Tartu Ülikooli, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kohapärimuse Keskusega. Üldiselt on üheks uurimisüksuseks kihelkond. Tööd algavad arhiiviandmete kogumise ja korrastamisega, mille käigus koondatakse kogu teave piirkonna looduslike pühapaikade kohta. Esmane allikas on loomulikult erinevad pärimuslood, aga olulised on ka arheoloogiateated, kirjandus, vanad kohanimed ja ajaloolised kaardid. Arhiivile järgnevad välitööd maastikul. Kui mõni pühapaik on kergesti leitav ja see on märgitud ka tänapäevasele kaardile, siis teiste asukohade väljaselgitamine nõuab kohalike inimeste abi ja entusiasmi metsiku looduse läbimisel. Tehtud töid tutvustatakse teabepäevadel kohalikele, kelle käest kogume veel lisainformatsiooni kadunud pühapaikade kohta.

Inventeerija pajatab: Tire suur kivi (Ridala kihelkond)

Juhtum, mille puhul ma ütlen, et geopeitus on tilulilu.

Üksikteade: Allika küla all ohvrikivi. Ainsaks orientiiriks informandi nimi ja elukoht enam kui 40 aasta eest. Tõenäoliselt on see naaberkülas kaitse all olev kivi. Kas on mõtet üldse kohale sõita? Aga võib-olla on seal kunagise loo jutustaja järeltulijaid ja keegi veel mäletab jutustajat? Oleme kaitsealuste kivide välistamiseks sõite teinud ennegi, siis on küll lähteandmed täpsemad olnud.

Sealkandis on ühest talust järgmisse pääsemiseks vaja sõita tagasi suurele teele ja uuest kruusateejupist metsa keerata (ERAMAA siltide alt läbi). Ilge ringitamine, aga teisiti ligi ei saa.

1976. aastal infot jaganud inimest mäletati ja teati ka palju muud, aga meie küsitud kivi mitte. Samas pandi kahtluse alla, et too naisterahvas rääkinuks mingist naaberküla kivist. Soovitati sinna päris külla minna, küsida Paju poisi käest.

Panen Eesti Rahvaluule Arhiivi jaoks nimesid kirja, kelle juures võiks kunagi üldisemat pärimust küsida. See võiks informante silmaga hinnates toimuda lähiaastatel. Meil pole praegu aega, meie otsime tähtsaid pühapaiku.

Paju poiss teadis kivi küll ja et selle kohta ka mingi kuulujutt oli, aga ei saanud teejuhiks tulla. Arusaadav, poiss on umbes 80 aastat vana. Aga naabrimees pidi olema jahimees ja kivi kindlasti teadma.

Naabrimees andis juhatuse. Ideaalis oleks ta võinud kaasa tulla. Hiljem, kui juba kivi leidnuna lahkusime, tuli ta traktoriga meile vastu. Ehk tahtis meid proovile panna, et kas linnasaksad omapead ikka leiavad?

Tire suur kivi on nimetus, mida kohalikud ise kasutavad. Tire on talunimi ja ühtlasi veeline maastikusõna, näiteks sealsamas Ridalas: laks on merega ühendatud väikse tire kaudu; Sassi saart eraldab mandrist väike tire (EKI kohanimekartoteek).

Seal, kus tsivilisatsiooni märgid lõppesid, panin mina raginal otse, K. jäi viimast lähimat orientiiri täpsustama. Kivi leidsime peale pooletunnist otsimist ühel ajal. Selle kõrgem koht ulatus üle pea, aga läbimatu lepavõsa omakorda üle kivi. Pärast vaatasin järgi, ka 10 meetri kauguselt oli kivi veel nähtamatu.

Sealse võsa kohta lubab seadus mitmekordse varuga öelda mets (vt Metsaseadus §3, lg 2.2; §4, lg 2.2). Selle seaduse pärast meil ongi nii palju metsa.

Kivi lohu (teates: lõhke) kohta ei puhastanud, seal kasvasid metsalilled ja maaliserohud.

Ja me ei olnud esimesed – naabrimehe jutu järgi käidi mõne aasta eest sama kivi otsimas. Siis oli kivi veel metsa sees, mis mets ka oli.

 

Valdo Valper

 

Mida tehakse tulemustega edasi?

Aruanded tehtud töödest lisanduvad Muinsuskaitseameti kodulehele. Saame olla kindlad, et 2020. aasta lõpuks saavad läbi käidud veidi üle poolte Eesti kihelkondadest. Eesmärk on siiski katta kogu Eesti. Aruannete põhjal teeb Muinsuskaitseameti juures tegutsev eksperdinõukogu ettepaneku, milliseid objekte peaks kaitsma riiklikul tasemel. Kaitsestaatuse kinnitab kultuuriminister oma käskkirjaga. Kõikide soovitatud pühapaikade kaitse alla võtmine on pikk protsess. Seega palume varuda kannatust ja alustame objektidest, kus riiklikku kaitset on kõige rohkem vaja.

Uuest muinsuskaitseseadusest: 1. mail 2019 jõustunud uues muinsuskaitseseaduses on esmakordselt eraldi mälestise liik „ajalooline looduslik pühapaik“. Mälestise liik on defineeritud järgmiselt: „Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ja kohaliku identiteedi kandjad.“ Seega on ajaloolise loodusliku pühapaiga kõige olulisem tunnus rahvapärimuse olemasolu. Paiga kasutus peab ulatuma kaugemale kui 20. sajand ehk päris hilistekkelisi pühakohti seadusega kaitsta pole võimalik.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Tutulus.

Veel uudiseid samal teemal

Eivere mõisa peahoone, foto Veljo Ranniku 1969.
26.03.2020

Kas teadsid, et Kultuurimälestiste registris on põnev fotokogu?

Kas teadsid, et Kultuurimälestiste registris on põnev fotokogu? Fotokogu sisaldab suure valiku MKA projektdokumentide arhiivis leiduvate fotode, diapositiivide ja negatiivide koopiatest. Varasemad neist pärinevad 1955. aastast.  Piltidel on jäädvustatud rikkalik kultuuripärand esemete, ehitiste, maastike ja muude mälupaikade näol.  

26.03.2020

Konkurss Raplamaa nõuniku ametikohale

Oleme välja kuulutanud konkursi Raplamaa nõuniku ametikohale! Kui sind paeluvad mälestised ja oled ladus nii suhtluses kui organiseerimises, siis suure tõenäosusega otsime just sind! Kandideerimiseks peaks sul olema kas arhitektuuri-, arheoloogia-, ehitus- või restaureerimisalane kõrgharidus ja juhiluba. Kandideerimistähtaeg on 14. aprill.