Sa oled siin

Pidula mõis peitis erakordset saladust

Vanim püsti seisev kahhelahi Skandinaavias ja Baltikumis, Skoklosteris (1669 Michel Erikkson)
Vanim püsti seisev kahhelahi Skandinaavias ja Baltikumis, Skoklosteris (1669 Michel Erikkson)

Lisaks Eesti kõige väärtuslikumate keskaegsete kirikute, kõige ägedama vanalinna, maitsvaima õlu, Salme laeva jne leidub Saaremaal veel piisavalt haruldusi. Saarlased, iga kord kui midagi väga haruldast leitakse on see teie juures! Ehk on kellelgi veel kodus Nukitsamehe 2 osa, Lembitu kolp või Abramsi tank?

Seda, et Pidula mõisa peahoones on 19. sajandist pärit kahhelahi polnud varemgi mingi uudis, kuid millegi vanema kohta seni teated puudusid. 18. sajandi lõpust pärinevaid ahjusid leidub meil väga vähe, enamasti on need mõisates ja huvitaval kombel ka pastoraatides. Sinise koobaltglasuur maalinguga ahjusid 1740.-1780. aastate perioodist seisab meil ca kümme, maalinguteta lihtsamaid rohelisi vaseglasuur või mustasid ja valgeid pliiglasuur ahjusid on veidi rohkem. Pidula ahi paistis esmapilgul just sellest perioodi isendina. Eks ta oma väliselt kehandilt seda ju oligi, hiljutine põhjalikum vaatlus aga pakkus suurt üllatust ja viis ahju valmistamisaja kaugemate sajandite taha!

Pidula mõis on väidetavalt ehitatud 1720. aastatel. Vähemalt sellest perioodist pärinevad esimesed kirjalikud andmed kivihoonestuse kohta. Seega kui 1719. aasta maikuus toimus nn Saaremaa lahing rootslaste ja venelaste vahel (merel), ehitati samal ajal Pidula mõisa? On üsna tõenäoline, et ehitusega alustati tunduvalt varem ning sõjategevus pikendas protsessi. Paljud ajaloolased on avaldanud arvamust, et mõis peab olema varasem. Tõestada seda siiani pole õnnestunud, mis omakorda pole ka selle kirjutise eesmärk kuid vihjab tugevalt varasematele asustuskihtidele.

Teadsin „ahjufännina“, et Pidula häärberis on nn sammastega 19. sajandi alguse ahi ja ei midagi enamat, seetõttu ei huvitunud väga sealsest olukorrast. Äsja aga selgus, et ahju tagumine osa on laotud hoopis teist laadi kahlitest, mis mitte kusagilt välja ei paistnud. Kohe oli selge, et tüüpiline 1800ndate ahi on „second hand“ variant kõigest varasemast, mis teda toona üles ladudes kätte sattus. Visuaalselt vaadeldavad fassaadid pärinesid hilisemast perioodist. Kuid „varjatud külg“ koosnes enamasti 18. sajandi keskpaiga kividest ning mõned 17. sajandist! Maha võetud ahi vedeles mõisa põrandal kuni minuni jõudis foto sealsetest kahlitest. Kui aga saadud foto sisse zuumisin siis järgmine moment olin juba autos teel Virtsu poole. Uus mõisa muinsusteadlik omanik vaimustus võimalikust leiust samuti ja ühines ekspeditsiooniga. Kohapeal pimedas talamaalingutega ainulaadses ruumis telefoni valgusega kahleid valgustades tundus esmapilgul kõik 18. sajand! Pole paha, kolme erineva 1740-80ndate ahju detailid on samuti üsna haruldane leid Eesti kontekstis. Siis aga… põmaki!!! Toa nurgas, loomulikult kõige kättesaamatumasse kohta olid töömehed peitnud „pärlid“. Esimest korda nägin Eestist leitud rootsi aegseid täiesti terveid tinaglasuur madalreljeefseid kahleid… Eks neid ole juhuleidudena vanalinnadest  varemgi esinenud – mõni irdne karniisi kild, nišši fragment või simss. Kuid terve rida käsitsi treitud rumbaga ning ilusa lillornamendiga täiesti terveid kive poleks keegi osanud oodata.

Kuigi ahjust oli säilinud vaid osa võib lähikonna analoogide alusel teha üsna palju järeldusi tema kunagise hiilguse osas. Meie küttekollete areng pärineb Saksa kultuuriruumist ning ahjude stilistiline sarnasus sealsetega on tähelepanuväärne. Erinevused on küllaltki marginaalsed. Eesti enda ahjukujundust ajaloolises plaanis sisuliselt pole, nüanssides võib vaid aimata, et kohalikud meistrid on mõned lisandused teinud. Pottsepad rändasid ja pakkusid oma teenuseid erinevates paikades, kandes teadmisi ja vorme endaga kaasas. Seepärast võib sama meistri valmistatud ahjukive leida näiteks Tallinnas, Viinis, Riias, Turus, Kuressaares või ka Pidulas jne. Üsna kindlalt võib väita, et Pidula mõisa kahlite disain pole välja mõeldud Saaremaal, ilmselt mitte ka Vanal-Liivimaal. Põhjuseks nimelt asjaolu, et Rootsis Skoklosteri lossis on väga sarnastest kahlitest ahi. Sealne 1669. aastal Michel Erikksoni poolt valmistatud kahhelahi on vanim püstiseisev Skandinaavias ja Baltikumis. Kusjuures Skoklosteril on väga ostsesed seosed Eestiga! De la Gardied, kelle suguvõsa lossi rajas valitsesid toona Liivimaal paljudel juhtivatel kohtadel (asehaldurid, kindralkubernerid jne). Seega on tõenäoline, et iluideaalid läbi nende ka siia kanti jõudsid. Eks kohalik aadel pidi oma koduse ruumi kujundamisel eeskuju võtma toonastelt liidritelt. Seega telliti näiteks lihtsustatud variant kellegilt Gotlandilt tulnud meistrilt ahju kahlite näol või osteti puidust matriitsid (vormid), millega sai kive ise toota. On väga tõenäoline, et ka Skoklosteri ahjud pole just sinna esimestena projekteeritud. Igal juhul jõudsid analoogsed kahlid millalgi Pidulasse ja nendest kujundati kahhelahi.

Üleni  lillornamendiga kaetud kahlite pind pole perioodile omaselt midagi erakordset. Nimelt pärineb ka samast perioodist tapeet, mis esmakordselt leidis kasutust just kahlitel (nn tapeetahjud) – st ornament kandus ühelt kivilt teisele justkui tapeedi paanid. Meile tuntud tapeet oli kõigepealt kujundatud nahktahvlitel, paberkandjal materjalikäsitlus tekkis mõnevõrra hiljem. Pidulast leitud kividel on läbivaks motiiviks rukkilill. Sama motiiviga kahlifragmente tuleb välja arheoloogiliste leidudena kõikjalt praeguse Eesti territooriumilt, mis viitab mastaapsele sarnaste ahjude massilisele levikule. Rikkalikum ja kaunistusterohkem barokkstiil vahetas 18. sajandil varasema rootsi ajast pärit rahulikuma ja dekoorivaesema suuna välja ning ahjud kadusid.

Ajaloo Instituudist Erki Russow, kes varasema keraamika kujunemise uurimisega on pikalt tegelenud arvas Pidula kahlite kohta lausa, et nad pärinevad 1600.-1625. aastate vahemikust! Ei ole muidugi võimatu kahlite toomine Pidulasse kuskilt mujalt ja müürimine „uue ahju“ taha soemüüri millalgi 19. sajandil. Hoopis tõenäolisemaks saab pidada versiooni, et mõis ise on varasem. Sellele viitab üsna selgelt hoone põhiplaan just ahju ümbritsevate ruumide näol. Ürgne ruumiprogramm on selgesti eristatav 18. sajandil lisatud kihtidest. Ilmselgelt oli Pidula häärber enne Tsaariaja „ehitusbuumi“ üsna tagasihoidlik. Hupel 1787 „Põhjasõja järel tuli veel meie isadelgi elada viletsa õlgkatusega kaetud armetuis puumajades, millel väikesed aknad ja mõnikord polnud korstnatki peal; nüüd võib igal pool näha mitte üksnes kivist, vaid ka nägusalt ja suure maitsekusega rajatud mõisasüdameid, kus elamud seismas kui hotel’id, ümbritsetuna korrapäraselt astuvaist kõrvalhoonetest“. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et korstnad näiteks talumajadesse tekkisid alles 1860ndatel (kihelkonniti veidi erinev).

Pidula leid on erandlik ja mitmeski mõttes ainulaadne. Enamasti on varasemad ahjukihistused meie arenguloost kadunud (kuna ühe ahju keskmine eluiga on ca 50 aastat). Uued stiilid ja interjöörikujundus tõrjus varasema ruumidest - halval juhul krunditäiteks, paremal mõne uuema ahju tagaseinaks nagu tõenäoliselt juhtus Pidulas. Diskussioon kahlileiu eksponeerimise osas alles algab. Teadlased arvavad, et kahlid peaks muuseumile antama. Mina pooldan terviku kohapeal eksponeerimist ja ahju taastamist. Lokaalses plaanis tooks see turiste, kes täna on hilisbarokki ja klassitsismi juba küll näinud. Gurmeeturist teab ja oskab selliseid leide väärtustada ning ei satu kunagi muuseumi fondi. Igal juhul mitmekesistab leid meie mõisamaastikke ning avab hoopis ürgsema mõõtme interjöörikujundusest!

Artikkel ilmus ajalehes Saarte Hääl, 13.04.2019

Veel uudiseid samal teemal

Foto: MuIS. Ettevõtte Viru Rand töötaja arvuti taga (ERM Fk 2971:267); Eesti Rahva Muuseum
18.06.2019

Muuseumid saavad uue moodsa infosüsteemi

Muinsuskaitseamet hakkab koos Kultuuriministeeriumi ja Registrite ja Infosüsteemide Keskusega arendama uut muuseumide infosüsteemi (MuIS 2.0), mis annab veelgi parema juurdepääsu meie rikkalikele muuseumikogudele. Projekti eeltaotlus sai Riigi Infosüsteemi Ametilt heakskiidu, poole aasta jooksul tuleb läbi viia hange ja esitada täistaotlus Euroopa Regionaalfondist poolemiljonilise toetuse saamiseks.

Pärandivaderid Parksepa Keskkoolist. Foto: Andres Breidaks
23.05.2019

Muinsuskaitseamet toetas muuseumide ja muinsuskaitse valdkondade arendamist ligi 150 000 euroga

Selgunud on Muinsuskaitseameti taotlusvooru "Kultuuripärandi valdkonna arendamine" tulemused. Sel aastal esimest korda läbi viidud ühisest taotlusvoorust saavad toetust 34 muinsuskaitse ja muuseumivaldkonna arendamiseks mõeldud projekti kogusummas 149 998 eurot.