Sa oled siin

Pole mingit põhjust karta muinsuskaitseametnikku

Foto Aron Urb.

Kadri Laanemäe osutab oma artiklis "Kes kardab muinsuskaitseametnikku" (EPL 29.10.2018) kahele tõsisele ja tegelikule probleemile, mis muinsuskaitse valdkonnas eksisteerivad – liigne jäikus ja madal kommunikatiivsus. Mõlema probleemi lahendamiseks ongi hetkel ette võetud Muinsuskaitseseaduse muudatused, aga ka organisatsioonilised ümberkorraldused muinsuskaitseametis ja tema suhetes halduspartneritega.

Kultuur ja kultuuripärand on valdkonnad, mis olid, on ja jäävad humanitaarseks, seda ei muuda ka seadusega. Samuti jäävad nad valdkondadeks, kus hinnang olukorrale ja lahendustele jääb juhtumipõhiseks – see tähendab subjektiivseks. Aga, mitte suvaliseks. Muinsuskaitse valdkonnas kehtib hulk põhimõtteid ja reegleid, mis aitavad iga üksikjuhtumit lahendada nii, et kultuuriväärtused säiliks. Seaduski on üks nendest põhimõtete kogumitest. Ei ole võimalik seadusesse kirjutada, kas ühes korteris asuv trafarettmaaling on väärtuslikum kui naaberkorteris, või kas üks muinsuskaitseala kaitsevööndi kinnistu on väärtuslikum kui teine. Need jäävad kaalutlusotsusteks, mille tegemisel osalevad mitte ainult ametnikud, vaid ka omanikud, arendajad, kogukond ja aeg-ajalt kogu ühiskond. Me ei pea kartma dialoogi ja peame säilitama dialoogivõimekuse kõikides olukordades.

Uues muinsuskaitseseaduse eelnõus on omaniku ja ametniku lähendamisele palju tähelepanu pööratud, lisatud paindlikkust ja nõustavat rolli. Mõnele võib see ju tunduda ametnikele veel suurema otsustusõiguse andmisega, aga kuidas muidu jõuda leevenduste ja olukorrapõhiste lähenemisteni.

Näiteks uueneb eritingimuste andmise kord – kehtiva seaduse järgi peab omanik igal puhul tellima pädevalt isikult muinsuskaitse eritingimused ja ametnikud siis kooskõlastavad need. Tulevikus jääb ametnikele õigus määrata uuringuid, kui vajalik siis põhjalikke, kuid kui asi on lihtsalt otsustatav ja info eritingimuste andmiseks olemas, siis võib seda teha jooksvalt. Tulevikus võib muinsuskaitse eritingimuste sisu olla ka see, et eritingimused puuduvad - projekti pole vaja ja järelevalvet ka mitte. Aga selle otsuse saavad teha vastavad spetsialistid olukorda hinnates ja reegleid järgides.

Teine oluline püüdlus nii seaduse kirjutamisel, kui ka igapäevases muinsuskaitsetöös on olnud ühtsem halduspraktika – et muinsuskaitse oleks samadel alustel kogu riigis. Lisaks ametnikele 15 maakonnas on täna muinsuskaitseseaduse rakendamine neljas omavalitsuses delegeeritud linna struktuuridele. Kui Laanemäe kirjeldus vastab tõele on meil nüüd ja praegu vajalik ning võimalik anda hinnang halduslepingu toimimisele Tallinna linnas – kas halduspartner saab aru ja hakkama muinsuskaitse põhimõtete rakendamise ning kodanike nõustamisega.

Just viimasele on plaanis lähiaastatel keskenduda. On ilmselge, et me ei suuda oma rahvuslikku rikkust säilitada käskude ja keeldudega. Inimesed peavad aru saama mida ja miks kaitstakse ja mis on selle kõige tähendus. Ainus võimalus selleks on aktiivne teavitus ja ennetustöö nii iga üksiku objekti, kui ka piirkonna põhiselt. Me oleme ju kultuurne ja haritud rahvas ning saame aru, et kultuurne keskkond lisab väärtust. Eelistame ju oma elus alati kultuurset ebakultuursele.

Siim Raie artikkel ilmus Eesti Päevalehes 30.10.2018

Veel uudiseid samal teemal

20.11.2018

Tulekul on seminar sukeldumishuvilistele

1. detsembril 2018 toimub Tallink Spa & Conference Hotelis Projekti Baltacar seminar sukeldumishuvilistele. Osalemiseks on nõutud eelnev registreerumine, registreeruda saab kuni 23. novembrini või kuni kohad on täitunud SIIN.

29.10.2018

Vaata ülekannet kultuuripärandi seminarilt

30. oktoobril algusega kell 11 toimub Tallinna Ülikoolis seminar "Quo vadis, pärand?". Otseülekannet seminarilt on võimalik vaadata Muinsuskaitseameti kodulehelt.