Sa oled siin

Rotermanni elevaatorihoone kui Eesti tööstuse kroonimata kuningas

Rotermanni tehase elevaatorihoone. Foto Tõnu Tunnel
Rotermanni tehase elevaatorihoone. Foto Tõnu Tunnel

19. saj teise poole tsaaririigis osutus eksporditurgudel edukaimaks kombinatsiooniks kolm toodet: puit, piiritus ja teravili. Kõik kolm seostuvad ainult ühe tööstuskvartaliga Tallinnas – Rotermanni tehaste territooriumiga Vanasadamas. Kvartali tekke- ja arengulugu on peaaegu sama kirju kui Rotermannide suguvõsa, millel võikski mõne sõnaga peatuda.

Argus ja Reo

Suguvõsa esiisa Christian Rotermann oli Paides edukas kullassepp, kes tuli vanas eas elama poja juurde Tallinna. Tema poeg Christian Abraham Rotermann (1801–1870), käsitöölisest mütsimeister, oli asunud Tallinna elama 1828. a ja asutanud siia kaubahoovi nimega Chr. Rotermann. Ettevõte hakkas tegutsema peamiselt ehitustarvete valmistamise ning nende sisse- ja väljaveo alal. Rotermann osutus ärimehena väga andekaks ning tagasihoidlikust käsitöömeistrist kujunes Tallinna nimekaimaid kaupmehi ja suurtööstureid.

1849. a ehitas Christian Abraham Rotermann Viru väljaku äärde kaubamaja – ühe esimese suure kivihoone väljapoole vanalinna. Hiljem tegutses selles majas Aleksandri gümnaasium. See on kvartali vanim säilinud hoone, praegu aadressiga Viru väljak 2.

Poeg Christian Barthold Rotermann ehk Rotermann noorem (1840–1912) jätkas ja laiendas oma isa äritegevust. Tema ajal on ehitatud enamik praeguseni säilinud Rotermanni kvartali hoonetest, sh kvartali üheks sümboliks kujunenud kõrge elevaator Hobujaama tänava ääres ja Rotermanni soolaladu (1908, nüüdne Eesti Arhitektuurimuuseum), aga ka kruubi- ja proovijahuveski ning külmhoone.

Ta laiendas raua- ja puidutööstust, ehitas 1879. a aurusae hoone ja asutas 1887. a makaronivabriku. Aasta hiljem rajas ta Mere puiestee äärde uue kaubahoone ja seejärel viljaveski, mis kasvas suurimaks Tallinnas. Jahuks vajalik vili oli seejuures pärit peamiselt Volga äärest ja Lääne-Siberist.

Rotermanni tehase alale tõmmati 1880. aastail esimesed eratelefonikaablid Tallinnas. Kaabel ühendas tehasekompleksi sadamaga, et pidada tihedat sidet. Rotermann noorem oli ühtlasi esimesi inimesi sajandi alguse Tallinnas, kes ostis endale auto – Saksa tootjalt Argus Motoren. Tema poja Christian Ernst Augusti auto firmalt REO Motor Car Company oli esimene Ameerika auto Tallinnas.

Christian Bartholdi ajal oli Rotermannide ettevõte Venemaal ja Lääne-Euroopas laialt tuntud. Mees ise oli ka Tallinna linnavolinik ja Belgia aukonsul.

Hoone fassaadid on täis pikitud metallist tõmbide ankruid, mis pidid vilja paisumisest hoolimata hoonet koos hoidma. Vaade kirdest. Foto Tõnu Tunnel

 

Kvartali pärli sünd ja korduvad ümberehitused

Rotermanni elevaatorihoonet peetakse Eesti tööstusmaastiku kroonimata sümboliks. Tsaaririigi ühe kõige olulisema ekspordisadama põhiartikkel oli vili. Enne välismaale laevatamist jahvatati vili jahuveskis, nende seast oli aga kõige võimekam just Rotermanni nn suurveski ehk elevaatorihoone küljes asuv rukki- ja nisuveski.

Samuti varustas tehas kohalikku turgu pagaritoodetega, mille osa oli „küllaltki väike“, nagu kirjutab majandusajaloolane Maie Pihlamägi – kõigest 10 tonni tooteid päevas. Vajalikud küpsetamis-, ladustamis- ja jahvatamishooned (nende hulgas suur viljaelevaator) asusid koos samas tehasekompleksis.

Järjest suurenevas vilja töötlevas ja säilitavas tehases tekkis vajadus viljatagavara säilitamise hoone järele, sest senised aidad olid funktsionaalselt aegunud. Kiviaidad lammutataksegi enne aastat 1900, mil hakatakse rajama uut, toona moodsat viljaelevaatorit. Projekti allkirjastas 30. märtsil 1900 arhitekt Konstantin Wilken.

Elevaatoris oli viis viljasalve, nende vahele mahtus trepikoda ja seadmeruum. Hoonel oli 35kraadine viilkatus. Fassaadid olid lahendatud historitsistlikus stiilis: trepikoda-masinaruum oli rõhutatud liseenidega ning viilu kaunistasid sakmelised mustrid ja haritorn. Teise ja kolmanda korruse fassaad oli krohvimata tellistest, esimene korrus paekivist. Vundament rajati tõenäoliselt puidust parvedele nagu Rotermanni kvartali ülejäänud hoonetelgi.

1904. a koostab insener Kristof juba järgmise, hoopis mahukama ümberehitusprojekti. Suurima muutusena liidetakse põhjaotsa kolm uut salve, mis on sama kõrged kui olemasolev hoonestus. Sel aastal valmib samal inseneril veel üks projekt, seekord lõunakülje laienduseks ja suuremate viljapunkritega.

Nii seisab elevaator Hobujaama tänava ääres kuni 1930. aastani, mil teostati hoonet ühtlustav ja laiendav ümberehitusprojekt (Ernst Boustedt). Selle tulemusel saab hoone põhiplaanis tänapäevase kuju.

Nõukogude ajal lisatakse ainult hoone keskele eterniidist seadmetorn ehk praegune klaasiga asendatud maht.

Kahtlemata üks erilisemaid tööstushooneid on arhitektuurifotograafidele tänuväärne modell.
Vaade kirdest. 
Foto Tõnu Tunnel

Eesti tööstuse sümboli taassünd

1990. aastatel jäi tehasekompleks tühjaks. Hooneid rüüstati ja osa neist põles, teiste hulgas elevaatori lõunaotsas paiknev nn kontrollkäiguhoone (põles 2001). Seejärel seisis hoone kuni renoveerimiseni katuseta ja kvartali endise dominandi tehniline seisukord üha halvenes.

Atraktiivne kesklinlik keskkond hakkas Rotermanni tekkima alles uuel aastatuhandel, kui järjest tehti korda mälestisi ning ehitati uusi moodsaid korter- ja ärihooneid. Elevaator oli pidevalt päevakorral, kuid kompromissi ei kujunenud kuidagi.

Peamine probleem hoone kasutuselevõtul oli akende puudumine, mistõttu ei saanud sinna projekteerida ei elu- ega büroopindu. Toonase Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakonnast käis läbi lõputu hulk projekte, milles pakuti viljasalvele erinevaid uusi funktsioone: turg, kino, kunstigalerii, kasiino, kaubanduskeskus jne. Need funktsioonid ei vajanud loomulikku valgust.

Kooskõlastuseni jõuti alles aastaid hiljem – KOKO arhitektide lahenduse alusel. Kindlasti ei tohi ära unustada muinsuskaitse eritingimuste (OÜ Eensalu & Pihel, 2007, 2014) selgeid suuniseid, mis mis olid heaks eelduseks projekteerimisele ja realiseerunud tulemusele.

Kui eritingimused ja projekt olid kooskõlastatud, algas lammutamine. Mitte et lammutamises oleks olnud midagi eriskummalist, kuid see venis kolm korda pikemale ajale, kui kavandatud. Põhjus oli väga lihtne: elevaatori betoonpunkrid olid sõjaeelses Eesti Vabariigis valatud ja armeeritud äärmiselt korralikult. Kuna vili õhuniiskuse tõttu teatavasti paisub, püüti hoida hoonet koos metallist tõmbidega, mille ankruid on hoone fassaadid täis.

Interjööris säilitati viljasalvede betoonpunkrite algupärased
luugid ja kolude peale värvitud numbrid. Foto Tõnu Tunnel

Mälestise restaureerimise üldine idee oli säilitada müürid algkujul, eksponeerides maksimaalselt paefassaade. Välisilmes pidi jääma domineerima hoone robustne vorm koos seda ilmestava ajaloolise inventariga, originaalsete avade, redelite ja käiguteedega ning ümmarguste malmankrutega.

Interjööris pöörati erilist tähelepanu salvede betoonpunkrite säilitamisele koos paepostidega nende vahel ning isegi salvede kõik metallsulused sooviti koos kolude peale värvitud numbritega säilitada.

Seadmetornis elevaatori põhjaotsas säilitati terve hulk tehnoseadmeid, näiteks transmissioonivõllid. Hoones otsustati eksponeerida ehedaid kivipindu ning betoonkonstruktsioonide omapära ja ilu.

Suuremate muutustena avati esimese korruse sisetänava poolsed aknad ja uksed, mis olid eri aegadel kinni müüritud. Ainuke lisandus hoone perimeetris oli see, et hoone keskmesse rajati läbipääs, mis lubas Rotermanni kvartali ühendada Hobujaama tänavaga. Viimasel korrusel ehitati välja nn pööning ehk kunagine tehnovõllide ruum betoonist valatud viilude all.

Sisetänava poole lisati kompromissina uued vintskapid. Osa katuseaknaid on originaalid, ent neile lisandus rohkesti koopiaid. Viljaelevaatori keskmesse kujundas KOKO uue torni, mis markeerib nõukogude ajal rajatud eterniitplaatidest seadmeruumi. Uues klaastornis asub kahtlemata üks Tallinna kõige eksklusiivsemaid büroosid, kust avaneb üle Rotermanni vaade vanalinnale.

„Stalkeri“ monument

Kvartali kummaline miljöö tõmbas juba 1970. aastail kultuuriinimeste tähelepanu, muu hulgas on see paik saanud kuulsaks Andrei Tarkovski maailmakuulsa filmi „Stalker“ ühe võttekohana. 2010. a lõpus tellis MTÜ Valgusfestival KAOS Arhitektidelt selle filmi monumendile projekti, mille üks autor on Raoul Kurvitz.

Projekt esitles üht filmikaadrit selle autentses võttepaigas Rotermanni elevaatorihoones ja selle kitsal sisetänaval. See oli nüüdiskunsti kategooriates toimiv monument, mille keskmes on Tarkovski linateose aluseks olevast raamatust „Väljasõit rohelisse“ inspireeritud eriskummaline objekt: teise maailmasõja aegne Jeep.

On tõeliselt kahju, et projekt on siiani realiseerimata. Kindlasti kujuneks sellest kultuskoht, mis omakorda propageeriks ajaloolist tööstusarhitektuuri.

Zen-lõppsõna

Ilmselt peaks mainima, et kui poleks sellist omanikku, kes teatavasti on väga zen, poleks ka restaureeritud hoonet. Omaniku budismisuund on jätnud hoone uude kuvandisse meeldiva, heas mõttes kiiksuga jälje.

Mööda koridore eri korrustel jalutades on epovaikudega viimistletud põrandatel näha suured numbrid. Kord peale järjekordset objektikoosolekut uurisin omanikujärelevalvet teostanud Daivy Paavolt, kes on osalenud Rotermanni kvartalist ehitamisel 2006. a alates: „Miks tuleb koridoris peale bürood number 12 kohe 14?“ Nimelt pole hoones ühtegi nr 13 ruumi! Daivy vastas ühe sõnaga: „Zen“.

Näiteid on veel, kuid kõigest ei tohi rääkida. Loodetavasti jätkab omanik budismi põhiidee – kõhklematu edasiminek ja enesetäiustamine – rakendamist just muinsuskaitse valdkonnas.

Rotermanni elevaatorihoone pälvis Muinsuskaitseametilt 2016. a parima restaureeritud hoone preemia ja ei pääse ka Tallinna Linnaplaneerimise Amet peapreemia andmisest samale objektile. Zen.

Veel uudiseid samal teemal

Vasalemma Põhikooli ajalooringi õpilased
10.05.2018

Kolm klassitäit noori sõidab Päranditegijate konkursi võitjatena auhinnareisile Strasbourgi

9. mail Vabaduse väljakul toimunud Euroopa Päeval avalikustati Euroopa kultuuripärandiaasta raames toimunud Päranditegijate konkursi võitjad. Töid hinnati kolmes vanuseastmes, auhinnareisi Strasbourgi pälvisid Kose Gümnaasiumi 10. ja 11. klassi noored, Võru Gümnaasiumi õpilasesindus ja Narva Gümnaasiumi õpilasesindus.

05.04.2018

Lahemaal toimub seminar XX sajandi arhitektuurist

Keskkonnaamet, Muinsuskaitseamet, Eesti Kunstiakadeemia ja ICOMOS Eesti kutsuvad 19. aprillil Loksa laevatehases toimuvale ühisseminarile "XX sajandi arhitektuur", millega tähistatakse Euroopa kultuuripärandi aastat, muinsuskaitsekuu algust ja sajandit Eesti arhitektuuris.