Muinsuskaitsealade kaitsekordade koostamine

2019. aasta 1. maist kehtima hakanud uue  muinsuskaitseseaduse alusel on Muinsuskaitseamet võtnud ette uute kaitsekordade koostamise kõikidele muinsuskaitsealadele. Kaitsekorrad valmivad kohaliku omavalitsuse, kohalike elanike, valdkonna ekspertide ja Muinsuskaitseameti koostöös.

Kaitsekorra eesmärk on tuua paremini esile ala eripära ja pärandi potentsiaali piirkonna arenguks, soodustades nii kohalikku arengut kultuuripärandi kaudu. Seni kehtivast muinsuskaitseala põhimäärusest erineb kaitsekord suurema täpsuse ja paindlikkuse poolest. Kaitsekorraga jagatakse hooned kaitsekategooriatesse ja piirangud tööde tegemisel hakkavad sõltuma konkreetse hoone kaitsekategooriast, mis paljude hoonete puhul tähendab väiksemaid piiranguid ja vähem kooskõlastusi.

Kuni uute kaitsekordade kehtestamiseni kehtivad muinsuskaitsealadel senised muinsuskaitseala põhimäärused.

Vaata ka korduma kippuvaid küsimusi.

Vaade Haapsalule. Foto: Reio Avaste

 

Muinsuskaitsealade ajaloost

Kuni Teise maailmasõjani oli Eesti ja väga väheste eranditega ka kogu ülejäänud maailma muinsuskaitse keskendunud eelkõige üksikutele silmapaistvatele mälestistele. Teise Maailmasõja järgne modernistlik linnaplaneerimine eiras varasemaid hoonestusprintsiipe ning sageli kaasnes sellega ka ajalooliste linnaosade ulatuslik lammutamine. Ka Eesti linnades jäid vanad puumajad ette laiemaks ja sirgemaks muudetud tänavatele ning nn hruštšovkad ja hiljem ka paneelelamud hakkasid kerkima linnade ajaloolistese keskustesse ning nende kõrvale. Lausa kurikuulsad on arhitekt Paul Härmsoni 1963. aastal avaldatud ideed Tallinna vanalinna läbivast liiklusmagistraalist ning kõrghoonetest Toompeal. Tollaste mõtete illustratsiooniks sobib hästi ka Tartu Jaani kiriku kõrval asuv hruštšovka. Taoline lähenemine ei olnud midagi Eestile või Nõukogude Liidule eripärast, vaid oli levinud kogu Euroopas.

Reaktsioonina nendele protsessidele toimus nihe monumendikeskselt pärandikäsitluselt kogu ajaloolise keskkonna teadvustamise ja väärtustamise suunas. 1966. aastal kehtestati Tallinna vanalinna muinsuskaitseala (toonase nimetusega kaitsetsoon), mis oli üks esimesi Nõukogude Liidus. Sellele murrangulise tähtsusega sündmusele järgnes kaitsetsoonide loomine veel üheksas eesti linnas. 1973. aastal moodustati muinsuskaitsealad Kuressaares, Pärnus, Tartus, Paides, Rakveres, Võrus, Haapsalus, Lihulas ja Viljandis. 1987. aastal loodi Rebala muinsuskaitseala, see on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega. 1995. aastal sai muinsuskaitseala ka Valga. Pooleli on tööd Sillamäe stalinistliku linnasüdame muinsuskaitsealaks kuulutamiseks.

 

Kaitsekorra koostamise protsess

Kaitsekordade koostamisel alustatakse enamasti muinsuskaitsealal asuvate hoonete inventeerimisest, mida viivad läbi muinsuskaitse valdkonna taustaga spetsialistid, mõnel pool kaasatakse töösse ka Eesti Kunstiakadeemia tudengeid. Tööde algusest teavitatakse elanikke kohaliku meedia vahendusel. 

Muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu koostamiseks kutsub Muinsuskaitseamet kokku töörühma, kuhu kuuluvad nii Muinsuskaitseameti kui ka kohaliku omavalitsuse esindajad ning sõltumatud eksperdid. 

Kaitsekorra koostamiseks toimuvad avalikud arutelud kohaliku kogukonnaga. Arutatakse kohalike väärtuste üle ja hilisemas etapis toimuvad arutelud hoonete kaitsekategooriate, ala piiride jm kohaspetsiifiliste küsimuste üle.

Töörühma kohtumiste ja avalike arutelude tulemusel valmib muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, milles sõnastatakse muinsuskaitseala väärtused ja põhimõtted. Nende säilitamiseks ja hoidmiseks pannakse kaitsekorras paika juhised ja nõuded. Seni kehtinuga võrreldes on oluline uuendus ka muinsuskaitseala ehitistele kaitsekategooriate määramine, mille alusel jaotatakse hooned vastavalt nende väärtusele muinsuskaitseala mõttes ning sellest sõltuvalt seatakse nõuded ja leevendused.

Peale muinsuskaitsela kaitsekorra eelnõu koostamist toimub selle avalikustamine, selle kohta saab esitada arvamusi ja ettepanekuid, mis räägitakse läbi avaliku arutelu käigus.

Kaitsekorra kinnitab Vabariigi Valitsus.

Lisainfo

Muinsuskaitsealad

Kuressaare

Kuressaare, sarnaselt mitme teise väikelinnaga on saanud alguse linnuse (antud juhul keskaegse piiskopilinnuse) juurde tekkinud asulast. Kuressaare on erandlik ja silmapaistev 18. ja 19. sajandil ehitatud kivimajade rohkuse poolest. Osad neist – aadliperekondadele kuulunud nn mõisate kojad – on väikelinna kohta väga esinduslike fassaadidega. Lisaks leiab Kuressaarest ka väga arhailise ilmega puitelamuid ning kuurortlikke villasid, aga ka postmodernistlikke korterelamuid nõukogude perioodist ning kaasaegseid avalikke ja ühiskondlikke hooneid. Linnale on Iseloomulikud tänavaid ääristavad kivimüürid.

Kuressaare kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Pärnu

Pärnu linnalise asustuse varasemad kihistused on seotud keskaegse ordulinnuse ja hansalinnaga. Keskaegse Pärnu jäljed maa peal on nn Punane torn ning samuti on säilinud osa tänavavõrgust. Märksa hoomatavam on 17. sajandil kavandatud bastionaalvööndiga ümbritsetud barokne Pärnu. Säilinud on ka osa vallikraavist ja bastionitest. Keskaegse linna alalt väljaspool hakkas juba 19. sajandi esimesel poolel kujunema suvituslinn koos parkide ja esindusalleedega. Tsaariaegsete supelasutuste traditsiooni on 1930. aastatel jätkanud funktsionalistlikud sanatooriumid ja elamud. Kuurortlikku joont on ja viiteid funktsionalismile on ka Teise Maailmasõja järgses Pärnu arhitektuuris.

Pärnu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Tartu

Tartu vanalinna muinsuskaitseala hõlmab juba muinasajal asustatud ja keskajal linnaks kujunenud ajaloolise keskuse koos seda ümbritsevate uusaegsete muldkindlustuste ala ja hiljem tekkinud linnakvartalitega. Tartu keskaegse pärandi märgilisemad esindajad Jaani kirik ning Toomkiriku varemed on olulised laiemaltki kui ainult Eesti kontekstis. Tartu vanalinna hoonestuses on valdav 19. sajandi I poole klassitsistlik arhitektuur, mille tuntuimaks näiteks on kahtlemata Tartu Ülikooli peahoone.

Tartu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Valga

Valga vanalinna muinsuskaitseala hoonestus peegeldab piirilinna arengulugu. Linnatuumik paikneb keskaegsete liikumisteede ümbruses ent tänaseni säilinud hooned on tunduvalt uuemad. Imposantne kirik ja ametihooned on ehitatud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sel perioodil oli Valga kreisi ehk maakonna keskuseks. 20. sajandi alguseks kujunes Valga oluliseks raudteede sõlmpunktiks ning sellest õitsenguajast on pärit suurlinliku ilmega elamud, avalikud ja ärihooned peatänavate ääres. Teise Maailmasõja järgse modernistliku linnaplaneerimise viljaks on ajaloolise keskuse alale kerkinud suured korterelamud, mis mõõtmete ja asetuse poolest ümbritsevaga ei suhestu.

Valga kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Paide

Paide vanalinna muinsuskaitsealal asuvad ordulinnuse varemed, ning säilinud on ka osa keskaegsest tänavavõrgust. Muinsuskaitseala hoonestuse vanema osa moodustavad küljega tänava ääres paiknevad ühekorruselised mantelkorstnaga puitelamud. Paidele on tüüpilised laudkatused, mis on paljudel hoonetel uuemate kihtide all säilinud. Puithoonete iseloomulikuks dekoorielemendiks on lillemotiivid akende piirdelaudade nurkades.

Paide kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Rebala

1987. aastal loodud Rebala muinsuskaitseala paikneb Jõelähtme valla territooriumil. See on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega. Muinsuskaitseala eesmärk on tagada looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud kultuurmaastiku – ajalooliselt väljakujunenud asustusstruktuuriga põllumajandusmaastiku – terviklik säilimine.

Rebala kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Sillamäe

Kenast põhjaranniku suvituskohast kujunes peale II maailmasõda suletud linn, kuhu rajati uraani rikastamise tehas, mis rangelt salastatuna töötas aastani 1990. Salajase tööstusharuga kaasnevalt ehitati 1940.-1950. üles uus ja suursugune linnaruum. Toona rajatud detailiderikas hoonestus, stiili järgivad pargid ja puiesteed on säilinud tänaseni. Kavandatava muinsuskaitseala näol on tegu kõige suuremahulisema algupäraselt säilinud linnalise neoklassitsistliku arhitektuuriansambliga lähiregioonis.

Sillamäe kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Viljandi

Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal asub keskaegne linnatuumik koos ordulinnuse varemetega. Viljandi vanalinna hoonestus on põhiliselt rajatud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. Lisaks arhailistele ühekorruselistele puitelamutele on Viljendile iseloomulikud savitellistest historitsistlikud elu- ja ärihooned.

Viljandi kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Rakvere

Rakvere vanalinna muinsuskaitseala hõlmab arvatava muinaslinnuse ja hilisema ordulinnuse vallimäel ning selle jalamil paiknenud asula. Praeguse Pika tänava ääsrele alale tekkinud asula sai linnaõigused 1302 aastal. Lisaks linnusele annavad tooni rakvere mõisa kompleks, mis on rajatud keskaegse frantsisklaste kloostri kohale. Linna silueti dominandiks on ka keskaegne kirik. Miljöö kujundab aga Pika tn äärne hoonestus mille iseloomulikumad on ühekorruselised küljega tänava ääres asetsevad puitelamud, millest vanimad on ehitatud 18. sajandil. Lisaks Pika tn ääres ka mitmeid esinduslikke 19. ja 20. sajandil ehitatud hooneid.

Rakvere kaitsekora koostamise kohta loe lähemalt siit.

Haapsalu

Haapsalu vanalinna muinsuskaitsealal tuumiku moodustab piiskopilinnuse ümber kujunenud keskaegne asula. Linnuse alalt väljaspool asuv hoonestus pärineb küll hilisematest sajanditest. 18. sajandi väikestele linnamajadele pakuvad vaheldust esinduslikud ametihooned ja  eestiaegsed äri- ja elumajad. Eriti tugev ja kõnekas on nn kuurorti kihistus pakkudes hulgaliselt suvitus- ja sanatooriumiarhitektuuri näiteid 19 ja 20. sajandist.

Haapsalu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Lihula

Lihula muinsuskaitseala hõlmab muinaslinnuse kohale rajatud piiskopilinnuse ja läheduses paiknenud asula ja frantsiskaani kloostri ala. Lisaks linnuse varemetele on muinsuskaitseala mõjusamateks objektideks Lihula mõisa kompleksi kuuluvad hooned, luteri ja õigeusu kirik, nõukogudeaegne kultuurimaja. Tänavapildis annavad tooni ühekorruselised küljega tänava ääres seisvad puitelamud, sekke ka uuemaid 20. sajandil rajatud hooneid.

Lihula kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Võru

Võru on keisrinna Katariina II 1784. aasta korraldusel rajatud linn ning sellisena Eestis unikaalne. Linna 1785. aastal kinnitatud plaanil on tänavavõrk, mis koosneb paralleelsetest ja täisnurkselt ristuvatest tänavatest. Sellisena linn ka rajati. Hoonestuse vanima 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kihistuse moodustavad ühekorruselised puitelamud ning suured avalikud hooned: kreiskooli hoone, luteri ja õigeusukirik.

Võru kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

Tallinn

Tallinna vanalinna muinsuskaitseala koosneb keskaegsest linnatuumikust ja seda ümbritsevast muldkindlustuste vööst. Tallinna vanalinnas on hästi säilinud 13. sajandil välja kujunenud tänavavõrk ja kinnistustruktuur ning paljud keskaegsed ehitised, sealhulgas linnamüür koos tornidega. Lisaks on hoonestuses esindatud läbilõige Eesti arhitektuuriajaloost gootikast XXI sajandini. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd hõlmab ulatuslikku maa-ala, mis ulatub ajalooliste eeslinnade alale ning vaatepunktisesse Pirital, Nõmmel ja Tabasalus. Tallinna vanalinn on ka arheoloogiamälestis mille piirid kattuvad muinsuskaitseala piiridega.

Kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.

 

 

 
Kaarel Truu
Vanalinnade nõunik
5261516
kaarel.truu@muinsuskaitseamet.ee