2019. aasta 1. maist kehtima hakanud uue muinsuskaitseseaduse alusel on Muinsuskaitseamet võtnud ette uute kaitsekordade koostamise kõikidele muinsuskaitsealadele. Kaitsekorrad valmivad kohaliku omavalitsuse, kohalike elanike, valdkonna ekspertide ja Muinsuskaitseameti koostöös.
Kaitsekorra eesmärk on tuua paremini esile ala eripära ja pärandi potentsiaali piirkonna arenguks, soodustades nii kohalikku arengut kultuuripärandi kaudu. Seni kehtivast muinsuskaitseala põhimäärusest erineb kaitsekord suurema täpsuse ja paindlikkuse poolest. Kaitsekorraga jagatakse hooned kaitsekategooriatesse ja piirangud tööde tegemisel hakkavad sõltuma konkreetse hoone kaitsekategooriast, mis paljude hoonete puhul tähendab väiksemaid piiranguid ja vähem kooskõlastusi.
Kuni uute kaitsekordade kehtestamiseni kehtivad muinsuskaitsealadel senised muinsuskaitseala põhimäärused.
Vaata ka korduma kippuvaid küsimusi.
Muinsuskaitsealade ajaloost
Kuni Teise maailmasõjani oli Eesti ja väga väheste eranditega ka kogu ülejäänud maailma muinsuskaitse keskendunud eelkõige üksikutele silmapaistvatele mälestistele. Teise Maailmasõja järgne modernistlik linnaplaneerimine eiras varasemaid hoonestusprintsiipe ning sageli kaasnes sellega ka ajalooliste linnaosade ulatuslik lammutamine. Ka Eesti linnades jäid vanad puumajad ette laiemaks ja sirgemaks muudetud tänavatele ning nn hruštšovkad ja hiljem ka paneelelamud hakkasid kerkima linnade ajaloolistese keskustesse ning nende kõrvale. Lausa kurikuulsad on arhitekt Paul Härmsoni 1963. aastal avaldatud ideed Tallinna vanalinna läbivast liiklusmagistraalist ning kõrghoonetest Toompeal. Tollaste mõtete illustratsiooniks sobib hästi ka Tartu Jaani kiriku kõrval asuv hruštšovka. Taoline lähenemine ei olnud midagi Eestile või Nõukogude Liidule eripärast, vaid oli levinud kogu Euroopas.
Reaktsioonina nendele protsessidele toimus nihe monumendikeskselt pärandikäsitluselt kogu ajaloolise keskkonna teadvustamise ja väärtustamise suunas. 1966. aastal kehtestati Tallinna vanalinna muinsuskaitseala (toonase nimetusega kaitsetsoon), mis oli üks esimesi Nõukogude Liidus. Sellele murrangulise tähtsusega sündmusele järgnes kaitsetsoonide loomine veel üheksas eesti linnas. 1973. aastal moodustati muinsuskaitsealad Kuressaares, Pärnus, Tartus, Paides, Rakveres, Võrus, Haapsalus, Lihulas ja Viljandis. 1987. aastal loodi Rebala muinsuskaitseala, see on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega. 1995. aastal sai muinsuskaitseala ka Valga. Pooleli on tööd Sillamäe stalinistliku linnasüdame muinsuskaitsealaks kuulutamiseks.
Kaitsekorra koostamise protsess
Kaitsekordade koostamisel alustatakse enamasti muinsuskaitsealal asuvate hoonete inventeerimisest, mida viivad läbi muinsuskaitse valdkonna taustaga spetsialistid, mõnel pool kaasatakse töösse ka Eesti Kunstiakadeemia tudengeid. Tööde algusest teavitatakse elanikke kohaliku meedia vahendusel.
Muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu koostamiseks kutsub Muinsuskaitseamet kokku töörühma, kuhu kuuluvad nii Muinsuskaitseameti kui ka kohaliku omavalitsuse esindajad ning sõltumatud eksperdid.
Kaitsekorra koostamiseks toimuvad avalikud arutelud kohaliku kogukonnaga. Arutatakse kohalike väärtuste üle ja hilisemas etapis toimuvad arutelud hoonete kaitsekategooriate, ala piiride jm kohaspetsiifiliste küsimuste üle.
Töörühma kohtumiste ja avalike arutelude tulemusel valmib muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, milles sõnastatakse muinsuskaitseala väärtused ja põhimõtted. Nende säilitamiseks ja hoidmiseks pannakse kaitsekorras paika juhised ja nõuded. Seni kehtinuga võrreldes on oluline uuendus ka muinsuskaitseala ehitistele kaitsekategooriate määramine, mille alusel jaotatakse hooned vastavalt nende väärtusele muinsuskaitseala mõttes ning sellest sõltuvalt seatakse nõuded ja leevendused.
Peale muinsuskaitsela kaitsekorra eelnõu koostamist toimub selle avalikustamine, selle kohta saab esitada arvamusi ja ettepanekuid, mis räägitakse läbi avaliku arutelu käigus.
Kaitsekorra kinnitab Vabariigi Valitsus.
Muinsuskaitsealad
Kuressaare
Kuressaare kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Pärnu
Pärnu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Tartu
Tartu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Valga
Valga kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Paide
Paide kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Rebala
Rebala kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Sillamäe
Sillamäe kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Viljandi
Viljandi kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Rakvere
Rakvere kaitsekora koostamise kohta loe lähemalt siit.
Haapsalu
Haapsalu vanalinna muinsuskaitsealal tuumiku moodustab piiskopilinnuse ümber kujunenud keskaegne asula. Linnuse alalt väljaspool asuv hoonestus pärineb küll hilisematest sajanditest. 18. sajandi väikestele linnamajadele pakuvad vaheldust esinduslikud ametihooned ja eestiaegsed äri- ja elumajad. Eriti tugev ja kõnekas on nn kuurorti kihistus pakkudes hulgaliselt suvitus- ja sanatooriumiarhitektuuri näiteid 19 ja 20. sajandist.
Haapsalu kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Lihula
Lihula muinsuskaitseala hõlmab muinaslinnuse kohale rajatud piiskopilinnuse ja läheduses paiknenud asula ja frantsiskaani kloostri ala. Lisaks linnuse varemetele on muinsuskaitseala mõjusamateks objektideks Lihula mõisa kompleksi kuuluvad hooned, luteri ja õigeusu kirik, nõukogudeaegne kultuurimaja. Tänavapildis annavad tooni ühekorruselised küljega tänava ääres seisvad puitelamud, sekke ka uuemaid 20. sajandil rajatud hooneid.
Lihula kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Võru
Võru on keisrinna Katariina II 1784. aasta korraldusel rajatud linn ning sellisena Eestis unikaalne. Linna 1785. aastal kinnitatud plaanil on tänavavõrk, mis koosneb paralleelsetest ja täisnurkselt ristuvatest tänavatest. Sellisena linn ka rajati. Hoonestuse vanima 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kihistuse moodustavad ühekorruselised puitelamud ning suured avalikud hooned: kreiskooli hoone, luteri ja õigeusukirik.
Võru kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.
Tallinn
Kaitsekorra koostamise kohta loe lähemalt siit.