Millised on meie arheoloogiamälestised?
Eestis on riikliku kaitse all üle 6700 arheoloogiamälestise.
Arheoloogiamälestiste hulka kuuluvad mitmesugused muinas-, kesk- ja uusaegsed objektid.
-
Elupaigad – asulakohad ehk endised külad ja talud, linnused ja teised kindlustatud kohad ja pelgupaigad
-
Matmispaigad – maapealsed kivikalmed ja kääpad ning maa-alused kalmistud ja maahauad
-
Kultusekohad – kultuse- ja ohvrikivid, hiiekohad, pühad puud ja allikad
-
Maaharimise ja tööndusega seotud kohad – muistsed põllud, metallitööga seotud paigad
-
Teed, sillad, randumiskohad
-
Lahingu- ja hukkamiskohad
-
Muud inimtegevuse tulemusena muudetud paigad või inimtegevusest kõnelevad elus ja eluta looduse jäänused (nii maa peal, maa sees kui ka vee all) ning nende ümbrus
Eesti arheoloogiamälestised pärinevad väga pikast ajavahemikust, alates 9000 eKr kuni uusajani välja.
Kust veel arheoloogiapärandit leida võib?
Lisaks arheoloogiamälestistele leidub arheoloogiapärandit ka keskajal tekkima hakanud linnades, alevites ja alevikes, mõisates, kirikutes ja kirikuaedades, kivilinnustes jm. Arheoloogilist kultuurkihti leidub ka paljudes ajaloolistes looduslikes pühapaikades.
Osa arheoloogiapärandit jõuab meieni arheoloogiliste leidudena.
Arheoloogilised leiud võivad olla esemed ehk artefaktid (tööriistad, anumad, ehted, relvad jms), mille loojaks, muutjaks ja kasutajaks on olnud inimene. Samuti on arheoloogilisteks leidudeks orgaanilised ja keskkonnalised jäänused ehk ökofaktid, needki annavad teavet inimtegevuse kohta. Maastikult võib välja tulla inimestel kaduma läinud asju, neid nimetatakse juhuleidudeks. Kuid üldjuhul viitavad arte- ja ökofaktid nende leiukohas olevale kinnismuistisele, s.t kohale, kus inimesed kunagi elasid ja tegutsesid.
Leiud üksi ei anna teavet selle kohta, mis paigaga tegemist on olnud. Kõige olulisemat infot annab leiukontekst: esemed koos inimtegevuse mõjul tekkinud pinnasestruktuuride, ehituskonstruktsioonide jäänuste ning orgaaniliste ja keskkonnaliste jäätmetega, mis kõik kokku moodustavad arheoloogilise kultuurkihi.
Arheoloogilised leiud tulevad tavaliselt välja juhuslikult, näiteks peenramaad kaevates või muu kaevetöö ja ehitustegevuse käigus. Ent leidudeni on jõutud ka otsinguvahendit kasutades ning uuringute käigus.
Arheoloogiline leid on meie ühise ajaloo ja kultuuri uurimise allikas ning kuulub riigile. Seepärast tuleb leidudest (esemed, inimluud, müürid jm) alati Muinsuskaitseametile teada anda, et oleks võimalik leiu kultuuriväärtus kindlaks teha.
Otsinguvahendiga on lubatud otsida üksnes Muinsuskaitseameti väljastatud loa alusel. Loa taotlemise ja otsinguga seotud nõuete kohta saab lugeda otsinguvahendi loa lehelt.
Need kohad, kust leide on leitud ja kust neid võib veelgi välja tulla, võib Muinsuskaitseamet kuulutada arheoloogilisteks leiukohtadeks.
Mis on arheoloogiline leiukoht?
Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on leitud arheoloogilisi leide, inimluid, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuseid või muid arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente ja kus neid võib olla veelgi. Selline ala võetakse kaitse alla Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga.
Otsinguvahendi kasutamine arheoloogilises leiukohas on keelatud.
Arheoloogiliste leiukohtade kohta saab teavet kultuurimälestiste registrist. Konkreetse objekti juures oleva otselingi kaudu saab avada leiukoha asukoha Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses.
Enne kui sellisel alal midagi ehitama hakata või muid kaevetöid teha, tuleb tellida arheoloogilised uuringud, mille eest maa omanik saab taotleda hüvitist.
Arheoloogilises leiukohas kaevetööde tegemiseks tuleb esitada Muinsuskaitseametile taotlus. Taotluse vormi saab alla laadida arheoloogilises leiukohas tööde alustamise taotlemise lehelt.
Kindlasti pole kogu Eesti arheoloogiapärand veel avastatud, sest arheoloogiateaduse arenedes õpitakse nägema ka seni märkamatuks jäänud muistiseid. Väga palju muistiseid on leidnud hobiotsijad ning avastatud tänu õnnelikule juhusele.
Millistel tingimustel tunnistatakse objekt arheoloogiamälestiseks või arvatakse riikliku kaitse alt välja?
Muistise arheoloogiamälestiseks tunnistamisel on otsustava tähtsusega selles sisalduva teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus ning muistise vanus. Neist ühtegi pole võimalik päris täpselt hinnata ilma muistist põhjalikult uurimata, samas tähendab igasugune uurimine muistise kahjustamist. Seades esmaseks arheoloogiapärandi säilimise, tunnistatakse muistis mälestiseks piiratud teabe alusel, mis hangitakse väikesemahuliste eeluuringute põhjal.
Objekti arheoloogiamälestiseks tunnistamise ehk riikliku kaitse alla võtmise eeldust hinnatakse järgmiste kriteeriumide alusel:
-
teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus;
-
silmapaistvus ja erilisus;
-
funktsiooni järjepidevus;
-
säilitatavus;
-
osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust.
Mälestiseks tunnistamine ja mälestiste hulgast väljaarvamine toimub vastavalt muinsuskaitseseadusele. Riikliku kaitse eelduste kohta saab täpsemat teavet kultuuriministri määrusest.
Kust leida teavet arheoloogiapärandi kohta?
Riikliku kaitse all olevate arheoloogiamälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade kohta leiab teavet kultuurimälestiste registrist. Seal saab teha päringuid mälestise liigi, asukoha ja aadressi või katastriüksuse tunnuse järgi ning otsida objekte mälestise registreerimisnumbri või nime alusel. Mälestise juures oleva lingi kaudu saab avada selle asukoha Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses.
Kuidas arheoloogiapärandit hoida?
Juhised selle kohta, mida on vaja teha enne tööde planeerimist ja nendega alustamist arheoloogiamälestistel, leiad siit.
Lisaks seadusest tulenevatele tingimustele ja nõuetele saab igaüks silmas pidada soovitusi tegevusteks ja maakasutuseks, mis aitavad arheoloogiapärandi säilimisele kaasa. Soovitused leiad tabelist:
Kontakt
Helena Kaldre
arheoloogiapärandi osakonna juhataja
Seotud viited
Viimati uuendatud 10.07.2025
