Postimees kirjutas 25. augustil Hiiumaal Lauka külas riigitee äärest eemaldatud vanast kiviaiast ja alleest. Lauka kiviaed ei ole mälestis ning sellele ei laiene muinsuskaitseseadusest tulenev kaitse. Transpordiameti selgituse järgi on ajaloolised kiviaiad riigi teemaal kaardistatud ja vajaduse korral kaitse alla võetud, Lauka puhul ei ole selleks vajadust nähtud.
Juhtum tõstatab laiema küsimuse: kas kõik see, mida tahame Eestis säilitada, peab selleks olema riikliku kaitse all?
Minu seisukoht on, et kindlasti mitte.
Mälestiseks tunnistatakse asjad ja alad, need meie kultuuriloo seisukohalt kõige vanemad, unikaalsemad, haruldasemad – loetelu kriteeriumidest on pikk –, mille säilimise tagamiseks on riiklik kaitse põhjendatud. Selle kõrval on Eestis väga palju kohalikult väärtuslikku pärandit – ajaloolisi hooneid, teid, alleesid, kiviaedu ja maastikke –, millel ei ole ega peagi olema mälestise staatust. Ent riikliku kaitse puudumine ei tähenda väärtuse puudumist.
Lauka puhul on oluline just see vahe. Kõnealust kiviaeda pole hinnatud riikliku kaitse vääriliseks mälestiseks ja küsimus ei peaks olema selles, kas amet oleks pidanud selle kaitse alla võtma. Tasub hoopis küsida, kas enne pöördumatut otsust oleks pidanud tekkima hetk, mil hinnatakse aia võimalikku kohalikku, ajaloolist või maastikulist väärtust.
Minu arvates oleks.
Kõike ei saa registrikandega lahendada
Riiklik kaitse peab olema valikuline ja põhjendatud. Lahendus ei ole järjest rohkemate objektide registrisse kandmine. Selle asemel peame jõudma olukorda, kus väärtust märgatakse ka registrikandeta.
See tähendab ka teistsugust arusaama muinsuskaitsest. Muinsuskaitseameti ülesanne ei ole ainult kaitsealuste objektidega tegelemine. Samavõrd oluline on anda edasi teadmisi ja oskust pärandit märgata seal, kus amet ise otsustaja ei ole. Aidata kaasa arusaamale, et pärand on meie kõigi ühine, oluline, kordumatu väärtus, sõltumata registrikandest või selle puudumisest.
Suur osa Eesti ajaloolist keskkonda muutvatest otsustest tehaksegi väljaspool muinsuskaitset. Neid teevad omanikud oma maja remontides, omavalitsused planeeringuid koostades, arendajad ehitades ning riigiasutused teid, metsi, maad ja muud taristut majandades.
Me ei saa ega peagi kõiki neid otsuseid kooskõlastama. Küll aga peaks enne pöördumatut otsust oskama küsida: kas siin võib olla midagi väärtuslikku, millega tasub arvestada ka siis, kui seadus seda otseselt ei nõua?
Õiguspärane otsus ei ole alati parim otsus
Avalikus sektoris vaatame maailma paratamatult oma vastutusala kaudu. Teede eest vastutav asutus peab tagama liiklusohutuse ja hooldatavuse, keskkonna eest vastutaval asutusel on oma ülesanded ning meie amet vastutab riiklikult kaitstava kultuuripärandi eest.
Probleem tekib siis, kui oma vastutusala piirist saab ka mõtlemise piir.
Kohaliku inimese jaoks moodustavad vana tee, selle ääres kasvavad puud, kiviaed, hooned ja ümbritsev maastik ühe keskkonna. Kui otsustaja optimeerib ainult oma ülesannet, võivad kõik otsused eraldi võttes olla õiguspärased ja põhjendatud, kuid tulemus tervikuna ikkagi kehv.
See ei tähenda, et vana peab alati säilima. Tee peab olema ohutu, ohtlik puu tuleb vajaduse korral maha võtta ning hooneid ja taristut peab saama muuta. Küsimus on selles, kas enne eemaldamist on kaalutud ka teisi võimalusi.
Kas terve allee tuleb eemaldada või saab seda järk-järgult uuendada? Kas kiviaed tõepoolest takistab tee hooldamist või saab olukorra lahendada teisiti? Kas vana hoone tuleb lammutada või saab seda kohandada? Need ei ole ainult muinsuskaitsega seonduvad, vaid mõistliku ja mõtestatud otsustamise juurde kuuluvad küsimused.
Väärtuse märkamine peab tulema enne kaitset
Meie ametil on siin samuti oma ülesanne. Kui tahame, et kultuuripärandi hoidmine ei sõltuks ainult riiklikust kaitsest, peame suutma oma teadmisi senisest veel paremini edasi anda.
Kohalik omavalitsus peaksid tundma oma piirkonna väärtusi. Tee projekteerija ja hooldaja võiksid osata märgata ajaloolist alleed või maastikustruktuuri. Omanik peab oskama küsida ja saama nõu enne, kui projekt on juba valmis või töö suisa tehtud.
Ka teiste riigiasutustega peaksime jõudma selleni, et võimaliku pärandiväärtuse märkamine oleks tavapärase tööprotsessi osa. See ei tähenda uut registrit ega järjekordset kohustuslikku kooskõlastusringi, vaid oskust ära tunda olukord, kus enne pöördumatut otsust tasub küsida nõu ja kuulata ka kohaliku kogukonna häält.
Lauka juhtum on selles mõttes hea meeldetuletus. Meeldetuletus sellest, kas meil on otsuseid tehes piisavalt harjumust ja oskust märgata ka seda, mida ükski register meile ette ei ütle.
Kõike väärtuslikku ei saa ega ole vaja riiklikult kaitsta. Aga see, mida me seadusega ei kaitse, ei pea sellepärast olema nähtamatu. Vahel piisab enne pöördumatut otsust ühest küsimusest: kas seda saab teha ka teisiti?
Lugu ilmus esmakordselt ajalehes Postimees 3. septembril 2026
