Raivo Põldmaa töötas Tallinna Linnateatris aastail 1984–2021, sh aastail 1992–2021 direktorina. Juhan Maiste on ajaloolasena Tallinna Linnateatri hoonestust põhjalikult uurinud 1980. aastatel.
Triin Talk: Kuidas Tallinna Linnateater üldse vanalinna rajati?
Raivo Põldmaa: Tallinna Linnateatri praegune nimi tuli 1994. aastal, varem oli see noorsooteater. Kunagine tähtis teatritegelane Vello Rummo on rääkinud, et ühel Moskva presiidiumil olnud ettekanne, kus kritiseeriti mõningaid liiduvabariike, sh Eestit, kuna neil ei ole noorsooteatreid. Noorsootöö oli sel ajal hästi tähtis, et kõik noored oleks ilusti voolitud Nõukogude süsteemi järgi. Kõik see, mis Moskvas räägiti, oli üks ühele Rahva Hääles ära trükitud. Vello pidi oma ameti tõttu selliseid asju lugema. Ta joonis selle koha alla ja hakkas tegema nii-öelda lobitööd. Tähtsa Moskva ametniku seisukohale ei julgenud kohapeal keegi vastu vaielda.
Eestis olid samal ajal uue teatri rajamise mõtted juba olemas, sest Panso kool oli loodud ja oli tugevaid noori näitlejaid, kelle baasil uus trupp moodustada. 1965. aastal rajatigi Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, seejärel tehti Pansole ettepanek seda juhtima hakata.
Samal aastal hakati teatri jaoks renoveerima Lai 23 kaupmehemaja Tallinna vanalinnas. Kui sellesse esimest korda mindi, siis diele mantelkorstna osas oli ühel memmekesel pliit ja terve maja oli korteriteks jaotatud. Renoveerimine kestis kümme aastat, väike saal avati 1975. aastal. Seni tegutses noorsooteater Salme kultuurikeskuses.
Aga miks just see maja? Ilmselt oli kuskil muinsuskaitseringkondades tekkinud mõte, et võiks ühe vanalinna kaupmehemaja restaureerida selliseks, nagu see algselt oli, ja avada selle külastajatele.
Juhan Maiste: Teatri asukoha sõjas pommirahe alla sattunud kvartalisse pakkusid 1960. aastatel Tallinna vanalinna inventariseerimise ning sellele järgnenud regenereerimise kavades (1969) välja kunstiajaloolane Helmi Üprus ja arhitekt Rein Zobel. Kui 1970. aastate algul restaureeriti arhitekt Teddy Böckleri juhtimisel üks Tallinna kõige paremini säilinud kaupmehemaju Lai 23, oli liisk langenud. Kuni 500 kohaga teatri paigutamise varemetes sisehoovi nägi ette Helmi Üprus oma 1977. aastal koostatud arhitektuuriajaloolistes eritingimustes.
Minu tutvus Tallinna vanalinna IX kvartaliga algas 1980. aastate keskel. Olin varem tegelenud peamiselt mõisate uurimisega ja kaitsnud Moskva kunstiuurimise instituudis sel teemal kandidaadikraadi. Mõisate asemel avanesid mulle Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis töötades Tallinna vanalinna saladused, millega koos algas ka üks kõige põnevamaid perioode mu elus. Keskaeg intrigeeris, hansalinna majad panid proovile, ja nende seas oli kavandatav teatrimaja nähtavasti suurim väljakutse.
1986. aastal koostatud arhitektuurikontseptsiooni (Kalle Rõõmus, Juhan Maiste) järgi oli ette nähtud Lai 19 ja 21 hoonete täiemahuline restaureerimine. Neis oli toona alles ja sai fikseeritud rikkalik galerii ehituslikult väärtuslikke elemente alates keskajast kuni rokokooperioodini.
Teatri arhitektuursed projektid koostasid arhitektid Teddy Böckler ja Kalle Rõõmus. Böckler vastutas restaureeritava ja Rõõmus uue osa eest. Sealtmaalt minu side projektiga katkes.
TT: Kalle Rõõmuse koostatud noorsooteatri projekti nimetus on „Interklubi“. Mis see Interklubi pidi olema?
RP: Küllap kuskil Moskva pleenumil kritiseeriti, et meil ei ole üldse interklubisid, kus saaks rahvustevahelisi üritusi korraldada. Eestlased võtsid jälle sõnasabast kinni, nii nagu noorsooteatergi algselt rajati.
Kui see Rõõmuse „Interklubi“ projekt tuli, hakkasid teatri laiendamise üle suured vaidlused peale. Tohutu elav arutelu oli ajakirjanduses 1987.–1990. aastal, umbes sama asi, nagu praegu Estoniaga käib. Selgelt läks ka muinsuskaitsjate leerist vagu läbi: kes olid selle projekti poolt ja kes olid täiesti vastu.
JM: Interklubi oli silt, umbes nagu V. I. Lenini nimeline linnahall. Seda on praegusel põlvkonnal ehk raske mõista. Meile ei tähendanud nimi aga absoluutselt mitte midagi. Olime seesuguse jamaga harjunud juba koolipingist, ülikoolis tegime igasuguseid dia- ja ajaloolise mati [dialektiline ja ajalooline materialism – toim] eksameid, üks … matt puha.
Meelde on jäänud siiski üks lugu, kui ühe kaebekirja pärast kutsuti mind välja partei keskkomiteesse. Seal päriti mult aru, mida me siis ikkagi ehitame, kas noorsooteatrit või interklubi, ja kas ma ei ole hoopis üks end sildi taha peitev rahvuslane. Mis te arvate, mida ma vastasin? Küllap on kiri Eesti Kommunistliku Partei ajaloofondides arhiivis tänaseni alles.
TT: Miks valiti 1980. aastatel ehitajaks poolakad?
JM: Meie ega isegi partei või valitsus ehitajat ei valinud. Moskva olümpiamängude aegadest alates jõudis valitud ehitaja siia komplektis ehitusloa ja rahaga. Poola restauraatoritele oleme võlgu nii mõnegi väärtusliku maja Tallinna vanalinnas. Mustpeade majas, kus olin samuti ajaloolane, ei jõudnud ma ära imestada: poolakad restaureerisid nagu kulda.
Kahjuks selgus sedapuhku Moskva kingitust välja pakkides, et tegu ei ole mitte PKZ-iga, kellel oli pikaajaline kogemus Varssavi vanalinna taastamisel ja Hatšepsuti templi konserveerimisel Egiptuses, vaid Budimexiga, ja täpsemalt ühe selle osakonnaga, kellele see oli esimene kogemus ajaloolise pärandiga. Ilmselgelt käis restaureerimise peensuste tundmist nõudev ülesanne ehitajale üle jõu. Seal, kus oleks läinud vaja hõbehaamrikest, olid neil kasutusel vasar ja kuvalda.
Arhitektuurse kontseptsiooni järgi pidi Lai 19 ja 21 hoonete kõik fassaadid, sh teatri vestibüüli avanev õuefassaad, samuti sisearhitektuur ja detailid, säilitatama ja restaureeritama. Õuehoone H puhul on kontseptsiooni venekeelses seletuskirjas (mõeldud Poola restauraatoritele) kirjas: „Õuehoonest H tuleb säilitada oluline osa seintest, mis markeerivad varasemat olukorda.“
Juba algusest alates kiskus poolakatega asjaajamine kiiva: hoovihoone H müürid olid ühel pühadejärgsel hommikul ümber lükatud. Istusime koos Teddy Böckleriga vastakuti töölaua ääres ja vangutasime päid. Sa kuradi kurat! Pärast 1991. aastat Moskvast raha peale enam ei tulnud ja tööd jäid väga pikaks ajaks seisma.
Praegu võin endale südamerahustuseks öelda, et IX kvartal on üks kõige paremini läbi uuritud kvartaleid Tallinna vanalinnas, mille tulemused leidsid tänu Raivo Põldmaa initsiatiivile koha ka raamatukaante vahel.
Toona mõtlesime, et IX kvartalile võiksid järgneda raamatud ka teiste kvartalite kohta, milleks pole ju nüüdki hilja. Mis oleks, kui teeks selle kohta ettepaneku Eesti Kunstiakadeemia konserveerimise eriala inimestele? Muuseas, restaureerimiskooli rajamise idee tärkas minus suuresti tänu noorsooteatrile, täpsemalt selle ümber puhkenud diskussioonidele.
TT: Vahel öeldakse, et Tallinna vanalinnas on raske midagi korraldada, sest autoga ei saa hästi ligi. Raivo, kas teie ka sellist kriitikat olete külastajatelt kuulnud?
RP: Tallinna Linnateater asub vanalinna kõige laiema tänava kõige laiemas kohas, sinna pääseb tegelikult ilusasti. Meil oli erinevate linnavalitsustega ka selline koostöö, et kes teatrisse tuli, sai parkimispileti väga soodsalt.
Seda oli küll, et proua pandi teatri ette kõpskingakestega maha ja härra läks kuhugi autot parkima ja tihtipeale jäi hiljaks. Siis proua ootas seal närviliselt ja ei tahtnud üksinda saali minna. Aga see on pigem isikliku aja planeerimise probleem.
On tähtis, et vanalinnas oleksid kultuuriasutused-teatrid, et oleks mingitki elu õhtuti, et eestlased tuleksid ka õhtul vanalinna ja poleks ainult kakerdavad turistid. Teatrid ja muuseumid hoiavad vanalinnal elu sees, neid kõiki ei tohiks sealt välja viia. Tendents on paraku sinnapoole, et isegi muuseumid kolivad välja. Jäävad ainult turistipoed ja kallid korterid välismaalaste käes.
TT: Millal need soodsad parkimispiletid teatrikülastajatele olid?
RP: Iga kord, kui parkimisreegleid muudeti, läksin linnavalitsusse uusi kokkuleppeid sõlmima. Minu esimene linnapea oli Hardo Aasmäe, kes oli üldse esimene linnapea taasiseseisvumise ajal, ja viimane oli Mihhail Kõlvart. Nad olid väga vastutulelikud ja said aru, et on tähtis, et eestlased käiksid õhtuti linnas. Ega siis teatris käimine ei ole ainult etenduse vaatamine: enne käiakse juuksuris-maniküüris, võetakse takso, pärast minnakse kuhugi sööma. See on sotsiaalne suhtlemine ja nähtamatu võrgustik erinevate valdkondade vahel, mis teatrist kasu saavad.
TT: Kas linnateatri juurdeehituse planeerimisel kaaluti ka maa-aluse parkla rajamist? Tihti tähtsustatakse seda kultuuriasutuste puhul.
RP: Tallinnas on ju nii, et kui labida maasse lööd, on kohe kultuurikiht. Muidugi tuligi IX kvartalis maa alla minnes välja igasugu müüre, mis olid seotud hoopis varasemate ehitistega kui praegune hoonestus. Seetõttu pole maa alla parkla tegemisest juttu olnud. Parkimine ei ole tegelikult ebamugav, siinsamas Balti jaama lähedal on parklad. Uus saal tuli küll maa alla, see on päris unikaalne maailma mõistes.
TT: Linnateatri maa-alune osa on hästi suur, osa kaevati juba Nõukogude ajal välja.
RP: Jaa, seda maja on kolm korda hakatud ehitama, nüüd kolmas katse sai lõpule viidud. Aga teatreid ehitataksegi Tallinnasse kord sajandis. Viimane sellises mahus teatriehitus oli Estonia, mis avati 1913. aastal.
JM: Lisaksin siia Estonia taastamise pärast venelaste pommirünnakuid. Linnateatri suure maa-aluse osa tõttu on lammutatud mitu ajaloolist hoonet. Ilma selleta ei oleks saanud nii sügavat auku kaevata, kus nüüd asuvad teatri kaks suurt saali. Minu arusaamist mööda ei pääsenud muidu tehnikaga ligi. C’est la vie! See paneb veel kord tagantjärele mõtlema, et kas oli ikka uut teatrihoonet hädasti vaja. Olime 40 aastat ilma, oleksime ka praegu, ehk loeksime rohkem raamatuid. Loodan, et teatriinimesed on muinsuskaitsjatele surmani tänulikud, et nii ei läinud ja nad said oma kaua igatsetud kodu.
TT: Milline kolme arhitektuurivõistluse tulemusest oli teie lemmikprojekt?
JM: Kõige vähem meeldis mulle esimene, 1980. aastate projekt, sest džinn läks pudelist välja ja arhitekt hakkas püstitama monumenti. Samas olid Rõõmuse noorsooteatri projektilgi oma rõõmsad küljed: vanalinnasõbralik katusemaastik, mis ei jätnud kvartalisse auku, avarasse vestibüüli avanevad Lai 19 ja 23 majade hoovifassaadid, mis pidid nende vastu seinale kinnitatud peeglites looma vastupeegeldusi. Teddy Böckleri valvsa pilgu all tuli terviklikult restaureerida kahe 17.–18. sajandist pärineva linnapalee barokk- ja rokokoostiilis interjöör. Esialgu oli kavas säilitada ka osa õuehoonest H.
Palju enam meeldis mulle teine projekt (Andres Siim jt 2007), mida õnnestus mul küll vaid vilksamisi näha: puhas, askeetlik, sobis vanalinna vaimuga.
Selleks, et anda hinnang kolmandale ja kahest eelmisest kõige eksperimentaalsemale lahendusele (Salto arhitektid, võistlustöö 2018), läheb minusugusel veel paraku pisut aega.
RP: Kalle Rõõmuse projekt oli pompoosne, eks ta kandis oma aja märki. Väga hea projekti tegi Andres Siim, see oli minu lemmik. Aga see jäi teostamata, kuigi kõik kooskõlastused olid käes, projekt valmis ja linn oli kulutanud umbes 2 miljonit eurot. Ometi jäi kõik 2008. aastal seisma selle imeliku hääletuse tõttu: mäletate, sai valida, kas tuleb Kultuurikatel või linnateater? Küllap toonane linnapea otsustas ära, et nad ikka ei hakka linnateatrit ehitama, ja siis valis sellise kummalise teavitamistee, et hakati rahvahääletust tegema.
TT: Kas teile selgitati ka seda?
RP: Ei. Ma käisin vahetult enne linnavalitsuses ja keegi ei vihjanud mulle, et selline hääletus tuleb. See oli täiesti ootamatu, sest kogu projekteerimine ja muud ettevalmistustööd olid tehtud koostöös linnavalitsusega. Aga tore, et Kultuurikatel sai korda ja nüüd lõpuks linnateater ka.
TT: See kolmas katse läks vist ka üle noatera? Kui tuli koroona ja teatrid pandi kinni, siis olla ühel töökoosolekul öeldud, et 99% tõenäosusega jääb ka see projekt riiulisse.
RP: Olid keerulised ajad, aga peab tunnustama linnavalitsust, et nad tegid selle asja lõpuni, kuigi see läks peaaegu poole kallimaks, kui prognoositud. Ajakirjandusest lugesin, et lõpuks kulus circa 45 miljonit eurot – aga see on ka 10 000 ruutmeetrit. See on täiesti unikaalne ehitis. See on väga omapärane, vana ja uus ühendatud, palju on maa-alust mahtu.
Eks see teatrimaja on suurte kompromisside tulemus. Eelmise, Andres Siimu projekti järgi oleks hoovi keskele tulnud suur ehitis. See muinsuskaitseliselt paljudele ei meeldinud. Kompromisside puhul läheb asi tavaliselt lahjemaks, aga ma arvan, et linnateatri puhul ei ole kuidagi kehvemaks läinud – tulemus on ikkagi huvitav.
JM: Hiljuti oli mul üle aastate võimalus koos teatriinimeste ja muinsuskaitsjatega teha linnateatri uues majas tuur. Uskumatu, kui palju tööd ja pühendumust! Iga detail on lõpuni läbi mõeldud, valitud parimatest parim, à la valgustid Itaaliast, suure saali esise vestibüüli aknad Soomest, teatritoolid Belgiast ... Ühed maalingukatketega laetalad, mis olid varem vanalinnast (Gnoomi kohvikust) välja visatud, on paigaldatud Boris Duboviku nõudmisel linnateatri garderoobi ripplaena.
Paraku lõikab südamesse kõik see, mis on saanud ajalooks ja mida võib näha vaid piltide peal uurimistööde aruannetes. Kaduma on läinud Lai 19 ja 21 võimsad käppade ja puitpulkadest sõlmedega katusekonstruktsioonid. Omaette väärtus olid Lai 19 barokne peatrepp ja voluutfrontoonidega vestibüülikapid, mida nüüd asendavad koopiad. Kusagile on kadunud ka Lai 21 stiilne rokokootrepp, teise korruse anfilaadseid ruume kaunistanud lambriid, puuvoolis ornamentidega tiibuksed, kahhelahjud, stukkdekooriga talalaed.
Ehk on needki kusagil laoruumis alles ja ootavad aega, mil nad koju jõuavad? Kel huvi, võib otsida Muinsuskaitseameti arhiivist üles hoonete 1980. aastatest pärinevad uurimise ja inventariseerimise materjalid: joonised ja fotod, mis, nagu sel ajal tavaks, on koostatud ülima täpsuse ja põhjalikkusega.
TT: Kas olen õigesti aru saanud, et peasaali suurus on projektist projekti muudkui vähenenud? Nõukogude ajal plaaniti 500-kohalist Itaalia karplavaga saali, nüüd on saadud ainult 350 kohaga saal.
RP: Jah, aga linnateater ongi väikeste saalide teater: saale on kuus, lisaks Hobuveski ja sisehoov. Neil on põhimõtteliselt kaheksa kohta, kus teatrit teha. Eks see on natuke kallim, sest etenduse kulud on enam-vähem samad olenemata publiku arvust. Aga ka väiksemaid saale on vaja ja praegune Põrgulava on juba piisavalt suur. Vana Põrgulava oli rajatud Kalle Rõõmuse projekti järgi planeeritud teatrimaja suure saali lava trümmi. Seal oli peale vahepealset laiendamist umbes 250 kohta.
JM: Selles ongi vahe Nõukogude aja ja Eesti Vabariigi vahel. Ühe suure laulupeo asemel on praegu, kui me seda tahame, võimalik korraldada kuus väikest.
TT: Kuidas on teater omaniku ja kasutajana sellega toime tulnud, et muinsuskaitsenõuded on ajas muutunud? Alguses anti luba ehitada hästi suur hoone, aastakümnetega tõmmati järjest tagasi. Kas on olnud arusaadav, miks see toimus?
RP: Muinsuskaitsjate auks tuleb öelda, et nad on püüdnud seda asja ohjes hoida. Kunagi öeldi mulle, et Tallinna linn on 500 aastat vana ja teater on siin ainult 25 aastat olnud – me ei hakka linnas sellepärast nii suuri muudatusi tegema. Teater on ajutine, aga linn on igavene. See jäi mulle meelde ja nii on ka tegelikult.
Eks ma ajaga õppisin aru saama, mis on muinsuskaitsjate platvorm ja mida nad kaitsevad. Nendega tuleb osata suhelda. Teatridirektor peab olema diplomaat ja aru saama, mis jutuga minna. Eks ma käisin Boris Duboviku ja Henry Kuninga juures kogu aeg. Teatris on logistika hästi tähtis, seetõttu oli vaja ajalooliste hoonete seintesse ukseavasid juurde teha. Sain aru, et lähen küsima võimatut asja, aga tasapisi – ühel aastal ühe ukse, järgmisel aastal järgmise – suutsin ikka ära põhjendada. Boris on mitu korda tõusnud meie kohtumisel püsti ja läinud lihtsalt ära. Ma siis pakkisin oma asjad kokku ja tulin kuu aja pärast tagasi. Aga salaja me seal midagi ei teinud, et ehitaks valmis ja siis pärast kakleme. Varem on seal objektil niimoodi tehtud küll. Seal keskel oli ju kuulus H-hoone, mis lammutati ära või aidati kaasa sellele, et seinad kokku kukuks, ja sellest tuli suur pahandus.
TT: Kas nüüd on Tallinna Linnateater valmis ja enam kuhugi laieneda pole vaja?
RP: Praeguseks on üks pikk linnateatri ehitamise protsess lõppenud. Kui Lai 25-st ja 27-st kolis välja Kommunaalprojekt, siis seal jäi umbes kümme maja vabaks, neid pakuti ka linnateatrile. Me võtsime ainult ühe Lai 25 maja, aga Lai 27 hooned jäid tühjaks ja on tühjad siiamaani. Nendesse majadesse suuri saale ei teeks, tuleks ainult mõni väike juurde.
TT: Linnateatril on väikesed saalid ja tundub, et läheb väga hästi. Samas on Estonial palju suurem saal juba praegu ja soovitakse juurde uut 1000-kohalist saali. Kas seal oleks samuti mõistlikum lahendada ruumipuudust väiksemate juurdeehitustega?
RP: Iga kord, kui Estonia inimesed räägivad, olen teatriinimesena saanud neist väga hästi aru. Aga sõnumi viimine laiadesse massidesse ja poliitikutele ei ole lihtne asi, õnne peab ka olema. Meil vedas, et saime ära kasutada hetke, kui Toompeal ja all-linnas oli sama partei võim. Seda on juhtunud Tallinna linna ajaloos üliharva. Kui Jüri Ratas oli mõned kuud peaminister olnud, helistasin talle. Ta kutsus mind välja, tuli kohe linnateatri ehituse jätkamise taha ja lubas anda riigi poolt 10 miljonit eurot. See oli otsustav hetk. Linn pani puuduoleva osa juurde ja siis läks asi käima. Poliitilisel tasandil olid tookord otsustavad Jüri Ratas, Taavi Aas, Mihhail Kõlvart ja kultuuriminister Tõnis Lukas – nendega olid väga olulised kohtumised, kus otsustati ära, et linnateatri laiendus ja renoveerimine tuleb, ja pandi eelarve kokku. Hiljem võim vahetus, aga seda protsessi ei jäetud pooleli, nagu juhtus 1991. aastal Kalle Rõõmuse projektiga.
TT: Kas need tähtsad kohtumised olid siis, kui arhitektuurne projekt oli juba olemas, või enne seda?
RP: Andres Siimu projekt oli juba olemas. Seda me siiski ei kasutanud, kuna oli kahtlus, kas muinsuskaitse lubab seda enam teostada, üheksa aastat oli kooskõlastamisest möödas. Ka teatri sees muutusid meeleolud ja teater ise ei tahtnud suurt saali Itaalia karplavaga. Toonane peanäitejuht Elmo Nüganen arvas, et teeme parem maa-aluse lava. Olime kuulnud, et kuskil Serbias on selline maa-alune teater. Mina proovisin siiski seista Andres Siimu projekti eest. Oli suur risk uuesti projekteerima hakata, aga Elmo Nüganen jäi endale kindlaks ja nii ka läks.
TT: Kust see hirm tuli, et äkki muinsuskaitse enam ei luba, kas käisite küsimas?
RP: Mul oli enam-vähem teada, mis on muinsuskaitse nõudmised. Ilmselt nad ei tahtnud seda kõrget uut ehitist sinna. Laia tänava poolt oleksid Lai 23 ja 21 hooned selle küll ära varjanud, aga Balti jaama või pargi poolt vaadates oleks lavatorn olnud üle linnamüüri näha. Võib-olla oleks saanud selle tehtud, kuna kooskõlastused oli olemas, aga teatri enda soovid muutusid.
TT: Vanalinnas on suhteliselt keerukas tegutseda. Kas seda teemat on ka arutatud, et linnateater mujale kolida?
RP: Seda on arutatud küll. Kunagi 1980. aastatel tehti eskiisid, et rajada uus hoone Skoone bastioni peale ja sisse, aga see muinsuskaitsele ei sobinud. Kaaluti ka teisi kohti. 1990. aastatel, kui Tallinna vanalinna hooneid hakati õigusjärgsetele omanikele tagastama, ei tulnud miskipärast noorsooteatri kasutuses olevatele hoonetele tagastamistaotlusi. See soosis olemasolevas kohas jätkamist ja laienemist.
TT: Kuidas nii suure kompleksi haldamine üldse toimub?
RP: Haldussuutlikkus oli meil väga hea. Ma teadsin kõiki probleeme ja seetõttu sai teha õigeid asju õiges järjekorras. Kui arhiivi minna, siis seal on tohutult igasuguseid projekte, pooled jäid tegemata – unistused olid alati suuremad, kui teha jõudsime.
Oli tugev meeskond ja eesmärgistatud tegevus. Igal aastal midagi remontisime ja ehitasime, mitme aasta järg oli kogu aeg ees. Teostasime vastavalt sellele, kuidas õnnestus raha saada. Nüüd suure rekonstrueerimisega kõik vahepealsetel aastatel ehitatu muidugi lammutati ja hakati jälle otsast peale.
TT: Kuidas korraldati teatri väljakolimine enne Laia tänava hoonete rekonstrueerimist?
RP: Oli selge, et enne IX kvartali ehitust on teatril vaja ajutist mängukohta. Selleks tegime enne korda Hobuveski ja mängisime selle sisse. Teiseks oli vaja töökodasid. Projekteerisime ja ehitasime Suur-Sõjamäele uued töökojad. Varem olid kõik töökojad Laial tänaval väikestes keldrites. Kolmandaks oli vaja üks suurem mängukoht juurde leida, linn andis kasutamiseks meile juba tuttava Salme kultuurikeskuse. Kontorid kolisime Pikale tänavale Kanuti gildi majja. See oli kümneaastane eelnev protsess, mis tagas, et teater sai ehituse ajal toimida. Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd on teatril kõik olemas, mis vaja – nüüd on vaja ainult teatrit teha.
TT: Nüüd on Tallinna Linnateater valmis – väga äge. Mis peaks Tallinna vanalinnas veel tegema, et see oleks väga äge vanalinn?
RP: Põhimure on see, et eestlased ei käi Tallinna vanalinnas. Vaatan kasvõi enda pealt: nii harva satun nüüd vanalinna, kui mul sinna enam töö pärast asja ei ole. Teatrid ja muud kultuuriasutused ikka toovad sinna inimesi, koolid samuti. Jõuluturud ja vanalinna päevad aitavad ka sellele kaasa. Linnateater tõi iga aasta umbes 80 000 vaatajat. Nüüd on saale rohkem, 100 000 inimest tuleb kindlasti ära. Ühe õhtuga käib teatris 500–600 inimest, peale seda valguvad nad kõik linna peale. See on suur õnnistus toitlustusasutustele.
JM: Hiljuti oli mul 30 aasta järel võimalus taas korra viibida Sevillas, seda targa inimesena mitte suvel, vaid märtsikuu lõpupäevadel. Sellest hoolimata oli katedraali ümber rahvast sedavõrd palju, et mattis hinge. Hiinlased, sakslased, ameeriklased, Portugali pensionärid, kes ühel hetkel kogunesid pingi ümber, kus olin õnnelikuna leidnud endale koha. Pakkusin end vestluspartneriks ja sain aru, et neil on oma külas veelgi ilusam kirik ja üldse kuidagi parem.
Mis küll paneb inimesed liikuma? On see üksindusetunne või hirm jääda kõrvale peavoolust, mida tõukavad tagant lennu- ja turismifirmad? Mõni aeg tagasi sulges Louvre massilise külastuse tõttu uksed, Capella Arena kabelisse Padovas on piletid aasta ette välja müüdud. Ehkki meil on kõige selleni veel pikk maa minna, võib Tallinna vanalinnas suvekuudel unustada, kus me õieti viibime: Salzburgis või Stockholmis, Chartresis või Avignonis. Õlu on juba praegu Tallinna Raekoja platsil kallim kui Seine’i kaldal. Kuidas teha nii, et vanalinnas ei oleks nii äge ja baarid paneksid uksed kinni kell 11 õhtul? Kuidas säilitada linnale inimese nägu?
Ehk on siingi tegemist sfinksi mõistatusega, kes Teeba väravasse jõudnud Oidipusele esitas küsimuse: „Kes käib algul neljal, siis kahel ja lõpuks kolmel jalal?“. Ühe mõistatuse oleme suutnud ära arvata. Nagu Raivo mainib, ootab Tallinna Linnateater oma vast valminud majja aastas 100 000 inimest, kuulama Oidipuse või mõnd teist suurt lugu omaenda ilusas eesti keeles. Kui ei midagi muud, siis aitab minevik ja kultuur mõista, kes me oleme ja kuhu oleme teel.
Seda ja teisi artikleid saab täismahus lugeda muinsuskaitse 2025. aasta aastaraamatust.
