„Inventeerimise vajadus tulenes asjaolust, et seni puudus terviklik üle-eestiline ülevaade sellest, kui palju niisuguseid teoseid Eestis leidub ning kui suur osa neist on tänaseks säilinud. Valminud aruanne annab esmakordselt võimaluse hinnata selle pärandiliigi tegelikku ulatust ning loob aluse edasisteks uuringuteks, dokumenteerimisteks ja võimalike kaitsevajaduste hindamiseks,“ selgitas muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Jüri-Martin Lepp.
Inventeerimistöö viidi läbi Eesti Kunstiakadeemia õppeaine „Monumentaaljaht“ raames, milles osales ligikaudu 40 tudengit Eesti Kunstiakadeemiast ja Tallinna Ülikoolist. Projekti käigus inventeeriti monumentaal-dekoratiivkunsti teoseid 13 maakonnas. Kaardistusest jäid välja suured keskused nagu Tallinn ja Tartu, mis vajavad eraldi fookust, ning maakondadest Hiiumaa ja Ida-Virumaa. Hiiumaa puhul oli varasemalt teada, et seal leidub seda liiki teoseid vähe ja Ida-Virumaa kohta valmis 2024. aastal Anu Soojärve koostatud alusuuring.
„Projekti käigus inventeeriti monumentaal-dekoratiivkunsti kolmeteistkümnes maakonnas ning tudengid suutsid tuvastada veidi alla kahesaja teose. Eriti rohkelt leidus monumentaalkunsti Harju, Lääne-Viru ja Järva maakondades. Viljandi maakonna eripärana joonistus rikkalikult välja metallikunst. Kahtlemata leidub Eestis veel teoseid, mida antud alusuuringu käigus ei leitud. Vihjed on jätkuvalt teretulnud meiliaadressil [email protected],“ selgitas Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur Maria Elisabeth Leemet.
Monumentaal-dekoratiivkunst on nõukogude perioodil viljeletud kunstiliik, mille hulka kuuluvad suuremõõtmelised ja väga eriilmelised ning väga erinevatest materjalidest kunstiteosed avalikes hoonetes ja linnaruumis. Kuigi nende tellimise algne eesmärk oli sageli ideoloogiline, suutsid kunstnikud paljudel juhtudel poliitilistest ettekirjutustest ja tsensuurist kõrvale põigelda. Tulemuseks olid omanäolised modernistlikud dekoratiivteosed.
Inventeerimise põhirõhk oli just dekoratiivsel eesmärgil loodud monumentaal-dekoratiivkunsti teoste kaardistamisel. Aruanne sisaldab ka üksikuid kunstiväärtuslikke monumente ja seinamaalinguid ning muid dekoratiivseid objekte, mis tudengitele silma jäid, aga mis jäävad kaardistuse põhilisest fookusest kõrvale.
Valminud inventuur aitab pöörata tähelepanu olulisele, kuid seni märkamata jäänud kunstipärandile. Paljud monumentaal-dekoratiivkunsti teosed paiknevad hoonetes, mida ehitatakse ümber või lammutatakse, mistõttu on monumentaal-dekoratiivkunsti dokumenteerimine ja väärtustamine oluline samm kunstiajaloolise teadmise säilitamisel.
Aruannet saab lugeda siit.
Foto: Eva Jänese 1978. aasta sgrafiito endises Põdrangu sovhoosikeskuses, EKA
